Author: Olivia

Ma ei nutnud tol hommikul. See oli kummaline — isegi minu jaoks. Seisin peegli ees ja kandsin peitekreemi kiht kihi

Ma ei tea, kas ma tegin õigesti või mitte. Aga ma ei suuda sellest enam vaikida. Meid on kaks last

Mu abikaasa jäi pensionile kaks aastat tagasi. Mina töötasin veel — mul oli raamatupidamises tagasihoidlik ametikoht ja pensionini jäi veel

Mu poeg abiellus viis aastat tagasi. Pulmad maksin kinni mina — osaliselt, aga märkimisväärses ulatuses. Siis aitasin esimese sissemaksega hüpoteegi

Jäin kolm aastat tagasi pensionile. Samal nädalal läks mu tütar pärast lapsehoolduspuhkust tööle tagasi. Juhus — aga üks neist juhustest,

Sain kuuekümneaastaseks. Ümmargune tähtpäev — sellised ei möödu märkamatult. Ma ei palunud midagi erilist. Ei oodanud reisi ega kallist kingitust.

Poeg ei olnud peaaegu kaks aastat helistanud. Me ei olnud tülis — lihtsalt kasvasime teineteisest eemale. Tema elu, tema tempo,

Ma olen kuuskümmend üks aastat vana. Abielus olnud kakskümmend kaheksa aastat. Kaks täiskasvanud last, tavaline elu, kõik nii nagu peab.

Ma olen isa. Olen kuuskümmend neli aastat vana. Mul oli üks ja sama auto seitseteist aastat — vana, aga usaldusväärne.

Minu nimi on Moonika. Mul on 65 aastat. Ja tahan teile rääkida ühest suvest. Sellest, kuidas ma lõpuks tegin midagi