Pärast viiekümnendat õppisin ütlema “ei” ja kaoтasin poole sugulastest

Minu nimi on Tiiu. Mul on 54 aastat ja elan Tartus.

Kogu oma elu olin see kes ütles jah.

See polnud täpselt iseloomujoon. Oli pigem lapsepõlvest õpitud refleks. Minu perekonnas oli hea see kes ei protesteerinud. Tugev see kes talus. Armastav see kes järgi andis. Keegi ei öelnud seda nende sõnadega, aga sõnum jõudis ikkagi kohale.

Nii et õppisin mitte protestima. Taluma. Järgi andma.

Kolmkümmend aastat olin see kes laenas auto kui keegi vajas. See kes jäi õe lastega kui temal olid plaanid. See kes kuulas käiuga Malle kaebusi tunde telefonis ilma et ütleksin et mul on midagi muud teha. See kes ilmus kõigile sünnipäevadele, kõigile leeridele, kõigile jõulusöökidele kuigi olin kurnatud, kuigi see aasta oli olnud eriti raske, kuigi vajasin nädalavahetust kodust väljumata.

See kes ei jätnud kunagi alt.

Ja muidugi — kui sa ei jäta kunagi alt, lõpetavad inimesed küsimise kas saad. Võetakse lihtsalt iseenesestmõistetavalt et jah.

Esimest korda ütlesin ei ühel oktoobri laupäeval.

Õde Kati helistas kell üksteist hommikul küsimaks kas saaksin tänepärastlõunal tema kahe lapsega olla. Tal oli asi. Nagu alati oli tal asi.

Kolm nädalat järjest polnud ühtegi vaba laupäeva. Kaks neist laupäevadest olin Kati lastega ja ühe aidanud emal keldrit korrastada. Sel laupäeval olin kohtunud iseendaga et mitte midagi teha. Lugeda. Olla hommikumantlis kuni neljani kui tuju tuleb.

— Kati, täna ei saa.

Vaikus.

— Kuidas ei saa?

— Et ei saa. Mul on asju.

Teine vaikus. Pikem.

— Tiiu, see on kaks tundi.

— Tean et kaks tundi. Täna ei saa.

Kati pani toru maha ilma hüvastijätmata. Jäin telefon käes seisma tundes seda kummalikku süütunde ja kergenduse segu mida ei osanud päris hästi töödelda.

Sel pärastlõunal jäin koju. Tegin kohvi, istusin diivanile romaaniga ega avanud kellelegi ust.

See oli parim laupäev mida olin kuude jooksul olnud.

Aga see mis järgnes polnud nii lihtne.

Kati rääkis emale et olin ta “maha jätnud”. Ema helistas ütlema et perega nii ei tehta. Käigu Malle, kes polnud selles asjas osaline, tegi jõulusöögil kommentaari inimeste kohta kes “muutuvad teatud vanuses”. Kõik said aru. Mina ka.

Järgmised korrad kui ütlesin ei olid kergem öelda aga raskem väljast hallata.

Ei läinud nõbu poja leeri sest see nädalavahetus olin kurnatud ja sõit Pärnusse tundus liiga palju. Saatsin kingituse ja õnnitluse. Ei piisanud — tädi lõpetas tervitamise kaheks kuuks.

Ei laenanud raha käole kui ta teist korda palus, sest esimest korda ei olnud tagasi maksnud. Ta sai vihaseks. Malle asus tema poolele, loomulikult.

Ei jäänud ema juurde pühapäevaõhtusöögijärgset nõud pesema kui olin terve päeva väljas olnud ja tahtsin magama minna. Ema ei öelnud midagi, aga märkasin žesti.

Tasapisi, ilma et oleksin täpselt planeerinud, muutus pereringkond kujult.

Kati helistab harvem. Kui helistab on see et asju rääkida, mitte midagi paluda — nagu oleks leppinud et ma pole enam automaatne valik. Mõnikord mõtlen et meie suhe on nüüd ausam kui varem, kuigi jahedam.

Tädi tervitab mind kokkusaamistel viisakalt. Midagi muud.

Malle ja mina pole kuid rääkinud. Tunnistan et ei igatse eriti.

Ja emaga — emaga on keerulisem. Ta ei ütle seda otse, aga tunnen et midagi on muutunud. Et tal on raske mõista et tema tütar, see kes ei jätnud kunagi alt, jätab nüüd mõnikord alt. Või mida tema kutsub altjätmiseks.

Mida mina kutsun piirideks.

See pole alati lihtne.

On öid kus küsin endalt kas teen õigesti. Kas on viis piiride seadmiseks ilma inimesi kaotamata. Kas on võimalik öelda ei ilma et kuulaja tõlgendaks seda ei-na nende suhtes, kõiges.

Vastust sellele pole mul veel.

Mida tean on et sellest ajast kui õppisin ütlema ei, magan paremini. Et nädalavahetused kuuluvad rohkem mulle. Et kui ütlen jah, ütlen seda päriselt — mitte hirmust mida arvatakse kui ütlen ei.

Ja tean ka et inimesed kes jäid — kes ei lahkunud kui hakkasin piire seadma — on need kes päriselt armastavad mind.

Mitte Tiиut kes ei jätnud kunagi alt.

Mind.

Kas teil on juhtunud et piiride seadmine maksis teile suhteid — ja läksite ikkagi edasi?

Kui see lugu teid puudutas — jätke ❤️ ja jagage seda oma lähedastega. Sest ei ütlemine on üks raskemaid ja vajalikumaid enesearmastuse tegusid.