Lapselapsed pole minu lapsed. Armastan neid, aga miks kõik on otsustanud et minu elu peab nüüd ainult nende ümber keeruma? Kas mul pole õigus?

Minu nimi on Aino. Mul on 62 aastat ja elan Tartus.

Ütlen midagi mida tean et paljudele ei meeldi. Ütlen ikkagi, sest vaikides hoidmine pole mulle midagi kasu toonud.

Armastan oma lapselapsi. Kõiki kolme. Martit, kellel on seitse aastat ja kes on selline kes kallistab sind ette ütlemata ja määrib kampsuni šokolaadiga ja ei hooli millestki. Liisат, kellel on viis ja kellel on selline viis sind vaadata nagu hindaks sind pidevalt. Ja väikest Jürit, kellel on kaks ja kes veel ei ütle minu nime õigesti aga kui näeb mind toa teisest otsast, laseb käest kõik mis on ja tuleb jooksma.

Armastan neid. See pole arutluse all.

Arutluse all on midagi muud.

Minu lapsed, Kadi ja Andres, on oma elud, tööd, kodud. Kadi elab siit kaksteist minutit. Andres kakskümmend. Kui lapselapsed sündisid olin viiskümmend üheksa, olin kaks aastat pensionil olnud ja olin just hakanud elama viisil mis polnud kunagi võimalik olnud. Itaalia keel teisipäeviti. Matkamine laupäeviti grupiga mille leidsin juhuslikult ja mis sai minu nädala parimaks asjaks. Raamatud mida jätsin pooleli ilma süütundeta. Hommikud ilma äratuse ajata.

Kolm aastat hiljem oli minu elul taas graafik.

Mitte sellepärast et mina seda valisin. Vaid sellepärast et tasapisi, ilma et keegi täpselt küsis, eeldati et olen kättesaadav. Et kui Kadi ei saanud Martit arsti juurde viia, helistas emale. Et kui Andresel oli koosolek ja Jüri oli haige, helistas emale. Et kui Liisa tuli koolist ära tuua päeval mil õpetaja jäi haigeks, helistas emale.

Ja ema ütles jah.

Sest armastan neid. Sest olen nende vanaema. Sest nii tehakse.

Probleem on et keegi ei öelnud kui kaua “nii tehakse” kestab.

Tilk mis karikas üle ajas oli üks märtsi laupäev.

Mul oli matk. Olin kolm nädalat eelnevalt kirjas ühele marsruudile Emajõe ääres mida väga tahtsin teha — grupp oli selle kaks korda edasi lükanud ja lõpuks pidi minema. Olin seljakoti reedel õhtul valmis pannud. Minu saabased olid valmis. Olin põnevil viisil mida tundub rumal rääkida aga nii oli.

Kadi helistas kell kaheksa hommikul.

— Ema, kas saad täna lastega olla? Meil on Andresega tähtis asi.

— Kadi, täna on mul matk.

— Matk? Ema, meil pole täna tõesti kedagi teist.

— Olen kolm nädalat sellele marsruudile kirjas olnud.

Vaikus.

— Jah, aga lapsed…

Ma ei läinud matkale.

Jäin lastega. Kõigi kolmega. Seitse tundi. Sõin nendega lõunat, viisin parki, pesin Jüri, vaatasin kolm korda sama multikat. Kadi tuli kell kuus õhtul, ütles et suur tänu, et mida me ilma sinuta teeksime, ja läks.

Sel õhtul magasin halvasti.

Mitte väsimusest. Vihast. Rahulikust vihast, sellisest mis paigaldub ja ei tee müra aga on seal.

Mõtlesin Emajõe marsruudile. Oma saabastele mis olid valmis. Sõnumile mida olin grupile saatnud et ei saa tulla. Inimeste nägudele kui matkal on keegi puudu sest “tuli asju ette”.

Mõtlesin kui palju laupäevi oli nii olnud.

Ja kui palju teisipäevi ilma itaalia keeleta.

Ja kui palju muutunud plaane.

Mitte sellepärast et minu lapsed on halvad. Ei ole. On hõivatud inimesed hõivatud eludega kes leidsid mugava ja tõhusa lahenduse oma laste ja töö ühitamise probleemile. See lahendus olen mina.

Mis teeb haiget pole aitamine.

Mis teeb haiget on et ei küsita kas saan. Öeldakse millal.

Järgmisel esmaspäeval helistasin Kadile.

— Kadi, pean sulle midagi ütlema.

— Ütle, ema.

— Vajan et kui palute minult lastega abi, ütleksite mulle ette. Mitte samal päeval. Mitte eelmisel päeval. Ette.

Vaikus.

— Ema, mõnikord asjad tulevad ette…

— Tean. Ja kui tulevad ette ajaga mõistan. Aga kui helistatakse mulle kell kaheksa hommikul samal päeval mil mul on midagi, öeldakse mulle et minu plaanid ei loe.

Pikem vaikus.

— Me ei taha seda öelda.

— Tean et te ei taha seda öelda. Aga see on see mida öeldakse.

Kadi ei saanud vihaseks. Jäi hetkeks vaikseks ja siis ütles et räägib Andresega. Ei tea mida rääkisid. Aga järgmised kaks korda kui abi palusid, ütlesid mulle neli päeva ette.

See pole täiuslik. Tean et pole alati täiuslik.

Aga sel teisipäeval läksin itaalia keelde.

Ja sel laupäeval läksin matkale.

Ja kui jõudsin Emajõe äärde ja nägin vett ja linde ja gruppi kellega olen kolm aastat kõndinud, mõtlesin et mul on kuuskümmend kaks aastat ja ees on veel palju elu.

Ja see elu kuulub ka mulle.

Kas teil on kunagi olnud tunne et teie plaanid on alati need mis järele annavad — ja keegi ei märka seda kuni te seda valjusti ütlete?

Kui see lugu teid puudutas — jätke ❤️ ja jagage seda oma lähedastega. Sest vanaemaks olemine ei tähenda lõpetamist olemast sina ise.