Viis aastat arvasin, et mul on imeline mees. Kõik muutus pärast meie tütre sündi…

Kui ma Mardiga tutvusin, oli ta hiljuti lahutanud. Alguses olime lihtsalt sõbrad. Ta rääkis mulle oma ebaõnnestunud abielust ja mina kuulasin. Tasapisi kasvas meie sõprusest armastus.

Viis aastat olime õnnelikud. Mart oli tähelepanelik, kallistas mind töölt tulles ja nädalavahetustel tegime koos süüa. Ta ütles tihti, et mina olen parim asi, mis temaga elus juhtunud on.

Kui saime teada, et ootame tütart, nutsime mõlemad rõõmust. Vähemalt tol hetkel tundus mulle nii.

Esimesed kuud pärast sünnitust olid rasked. Meie pisike tütar magas halvasti, nuttis sageli ja mõnel päeval ei jõudnud ma isegi korralikult süüa.

Alguses Mart aitas mind. Aga üsna varsti hakkas ta kurtma, et ei saa lapse pärast magada.

Ühel ööl palusin tal tütart kasvõi kakskümmend minutit süles hoida. Ma polnud juba peaaegu kaks ööpäeva korralikult maganud.

„Mina pean homme tööle minema. Sina oled ju nagunii kodus,“ pomises ta ja keeras mulle selja.

Need sõnad jäid mulle meelde.

Enne lapse sündi käisin minagi tööl. Mul oli oma amet, palk ja hobid. Aga nüüd tundus, et see kõik ei loe enam midagi. Kuna olin lapsega kodus, pidin järelikult kõigega ise hakkama saama.

Mart tuli töölt koju, sõi kõhu täis ja istus televiisori ette. Tütre võttis ta sülle mõneks minutiks. Niipea kui laps nutma hakkas, ulatas ta tüdruku mulle tagasi.

„Ta tahab emme juurde,“ ütles ta.

Aga mina tahtsin ainult üht: et keegi vahel ka minu eest hoolitseks.

Ühel laupäeval palusin Mardil tütrega olla, kuni ma duši all käin. Vannitoas kuulsin lapse nuttu. Mõne minuti pärast koputas Mart juba uksele.

„Kaua sul veel läheb? Ma ei saa aru, mis tal viga on.“

Tulin vannitoast välja, juuksed veel märjad, ja puhkesin nutma.

Mart vaatas mind imestunult ning küsis, mis mul jälle häda on.

Kuud möödusid, aga midagi ei muutunud. Tülitsesime pesemata nõude, pesuhunnikute ja poeskäimise pärast. Mart kordas, et tema teenib raha ning kodu ja lapse eest hoolitsemine on minu ülesanne.

Ühel õhtul leidsin telefonist vana pildi meist kahest. Olime Pärnus mere ääres, hoidsime käest kinni ja naersime südamest.

Vaatasin seda pilti ja püüdsin meenutada, millal me viimati niimoodi koos naersime.

Ma ei suutnud meenutada.

Samal õhtul küsis Mart:

„Miks sa kogu aeg nii rahulolematu oled? Varem olid sa hoopis teistsugune.“

Olin tükk aega vait. Siis ütlesin:

„Sest varem tundsin, et olen sinu naine. Nüüd olen ma lihtsalt inimene, kes hoolitseb meie lapse ja kodu eest.“

Ta sai pahaseks. Ütles, et ma liialdan, et kõik naised kasvatavad lapsi ja saavad kuidagi hakkama.

Seekord ma ei hakanudki vaidlema.

„Mart, ma ei taha enam sinult abi paluda. Ta on ka sinu tütar. See on ka sinu kodu. Ma ei taha üksi kahe inimese eest vastutada.“

Ta ei vastanud midagi.

Sellest õhtust on möödas kolm nädalat. Vahel peseb Mart nüüd ise nõud ära, vahel paneb tütre magama. Aga enamasti ootab ta ikka, kuni mina ütlen, mida teha tuleb.

Ma ei tea, kas meie abielu jääb püsima.

Kõige valusam pole isegi väsimus. Valus on see, et inimene, kellega ma kunagi nii väga ühist tulevikku ootasin, tundub nüüd võõrana.

Vahel vaatan magavat Marti ja meenutan, kuidas ma vanasti tema kojutulekut ootasin.

Nüüd taban end mõnikord mõttelt, et mul on lihtsam siis, kui teda kodus pole.

Kas teie olete tundnud, et pärast lapse sündi muutus inimene, keda armastasite, peaaegu tundmatuseni? Kas sellist suhet on veel võimalik päästa, kui ainult üks pool pingutab?

Jagage oma mõtteid kommentaarides.