Pool aastat käis mu mees igal laupäeval väidetavalt tööl. Kui sain teada, kus ta tegelikult aega veetis, ei suutnud ma seda uskuda…

Pool aastat olin oma mehe üle uhke. Rääkisin isegi sõbrannadele, kui töökas ja kohusetundlik mees mul on. Et ta pingutab meie pere nimel nii palju, et käib isegi laupäeviti tööl.

Siis aga sain ühel pühapäevaõhtul telefonikõne, mis pani mind mõistma, et olin kõik need kuud uskunud midagi, millel polnud tõega peaaegu mingit pistmist.

Aga alustan algusest.

Minu nimi on Kadri. Olen 44-aastane ja oma mehe Toomasega seitseteist aastat abielus olnud. Meil on kaks last: neljateistaastane tütar Liis ja üheksa-aastane poeg Rasmus.

Elame Tartus kolmetoalises korteris. Käime mõlemad tööl, maksame kodulaenu ja püüame kuidagi kõige vajalikuga toime tulla. Nagu paljudel peredel, kulub meilgi suurem osa ajast tööle, lastele ja igapäevastele kohustustele.

Umbes pool aastat tagasi rääkis Toomas, et tal on tööl võimalus kõrgemale ametikohale saada.

„Aga selleks pean mõnda aega ka laupäeviti tööl käima,“ ütles ta. „Ülemus vaatab praegu, kes on valmis rohkem pingutama. Kui tahan paremat palka, pean ennast tõestama.“

Mulle see mõte ei meeldinud.

Niigi nägime teineteist nädala sees vähe. Hommikul läksime mõlemad tööle, õhtul olid laste tegemised, söögitegemine ja kodused tööd. Lootsin, et vähemalt nädalavahetustel saame perega koos olla.

Aga Toomas rääkis nii veenvalt, et mul polnud põhjust teda kahtlustada.

„Kannata natuke, Kadri. Ma teen seda ju meie kõigi pärast.“

Ja mina kannatasin.

Igal laupäeval läks ta hommikul üheksa paiku kodust välja. Tagasi jõudis alles seitsme või kaheksa ajal õhtul.

Ta tuli tuppa, ütles, et on kohutavalt väsinud, sõi õhtust ja istus televiisori ette.

Mina püüdsin teda mitte segada.

Arvasin ju, et inimene on terve päeva rasket tööd teinud.

Minu enda laupäevad olid hoopis teistsugused.

Hommikul panin pesumasina käima, koristasin korterit ja käisin poes. Seejärel tuli süüa teha, tütar trenni viia, pojal koolitöid üle vaadata ja järgmise nädala jaoks riided valmis panna.

Vahel oli õhtuks selline tunne, et jalad enam ei kanna.

Ükskord kutsus sõbranna mind kohvikusse. Me polnud mitu kuud rahulikult kokku saanud.

Pidin jälle ära ütlema.

„Ei saa, Toomas on tööl. Lapsed on minu hooleks.“

Nüüd on mul neid sõnu meenutades lausa piinlik.

Meil on Elva lähedal väike maakodu. Õieti on see vana suvila, mille Toomas kunagi oma vanaisalt päris. Seal on puuküttega ahi, väike köök, kasvuhoone, mõned õunapuud ja kuur.

Suvel käime seal sageli. Lapsed saavad õues olla, mina tegelen peenardega ja Toomas nokitseb maja kallal.

Talvel me sinna tavaliselt ei sõida.

Viimati olime seal novembris. Riisusime viimased lehed kokku, katsime külmaõrnemad taimed kinni, lasime torudest vee välja ja panime maja kevadeni lukku.

Vähemalt mina arvasin nii.

Ühel pühapäevaõhtul, kui parajasti lastele õhtusööki valmistasin, helises telefon.

Helistas meie maakodu naabrinaine Maimu. Ta elab seal aasta ringi ja on meid alati aidanud, kui midagi vaja.

„Kadri, kuule, kas sa saaksid Toomasele öelda, et ta mu lumelabida tagasi tooks?“ küsis ta. „Mul endal oleks seda homme vaja. Ta vist unustas eile tagastada.“

Ma ei saanud esialgu üldse aru, millest ta räägib.

„Mis lumelabida? Maimu, me pole ju novembrist saadik seal käinud.“

Teisel pool telefoni jäi vaikseks.

„Kuidas ei ole?“ küsis Maimu lõpuks. „Toomas käib ju peaaegu igal laupäeval.“

Tundsin, kuidas süda kiiremini lööma hakkas.

„Igal laupäeval?“

„Nojah. Mõnikord tuleb juba hommikul. Eelmisel nädalal parandas väravat, eile lükkas lund. Ma veel mõtlesin, et küll on ikka tubli mees, isegi talvel ei saa maakodust eemal olla.“

Ma ei mäleta enam, mida talle vastasin.

Istusin köögilaua taha ja vaatasin tükk aega oma telefoni.

Pool aastat.

Igal laupäeval.

Samal ajal kui mina kodus pesin, koristasin, süüa tegin ja lastega tegelesin, käis minu mees salaja maakodus.

Esimene mõte oli muidugi kõige hullem.

Kas tal on keegi teine?

Kas ta kohtub seal mõne naisega?

Ma ei tahtnud seda isegi lõpuni mõelda.

Ootasin vaevu ära, kuni Toomas poest tagasi tuli.

„Kus sa tegelikult laupäeviti käid?“ küsisin kohe, kui ta uksest sisse astus.

Ta vaatas mulle üllatunult otsa.

„Kuidas kus? Tööl.“

„Maimu helistas. Ta tahab oma lumelabidat tagasi.“

Toomas jäi liikumatult seisma.

Siis pani ta poekoti põrandale ja vaatas maha.

Sellest pilgust sain juba aru, et midagi on väga valesti.

„Sa oled mulle pool aastat valetanud?“

Ta istus köögilaua taha.

Mõnda aega ei öelnud ta midagi.

Siis tunnistas üles.

Jah, laupäeviti ta tegelikult tööl ei käinud. Võib-olla paar korda oli alguses käinud, aga suurema osa ajast oli sõitnud hoopis meie maakodusse.

Üksi.

„Mul on seal rahulik,“ ütles ta lõpuks. „Keegi ei küsi midagi, keegi ei taha midagi. Saan ahju kütta, natuke nokitseda, endale süüa teha. Mõnikord lihtsalt istun ja vaatan televiisorit.“

Ma vaatasin talle otsa ega suutnud uskuda, mida kuulen.

„Kas sa tahad öelda, et sa oled pool aastat meie eest ära sõitnud?“

„Kadri, ära saa valesti aru. Ma armastan sind ja lapsi. Aga kodus on kogu aeg mingi sagimine. Üks küsib üht, teine tahab teist. Alati on midagi vaja teha. Mul on vahel lihtsalt vaikust tarvis.“

„Ja mina?“ küsisin. „Millal mina vaikust saan?“

Ta ei vastanud.

Hakkasin uurima, mida ta seal kõik need laupäevad tegi.

Selgus, et vahel parandas ta tõesti midagi. Oli kuuri ust kohendanud, väravat putitanud ja puid lõhkunud.

Aga mõnikord oli ta lihtsalt ahju kütnud, endale head sööki teinud, filme vaadanud või pärast lõunat maganud.

Kord oli ta isegi šašlõkki küpsetanud.

Šašlõkki!

Mulle tuli kohe meelde üks laupäev, kui olin nelja raske poekotiga koju jõudnud, Rasmusel valutas kõrv ja Liis oli pahane, sest ma ei jõudnud teda õigeks ajaks sõbranna juurde viia.

Õhtul tuli Toomas koju ja ütles, et tal oli tööl kohutavalt raske päev.

Mina soojendasin talle veel õhtusöögi üles.

Ja tema oli võib-olla samal päeval maakodus rahulikult televiisorit vaadanud.

„Miks sa mulle lihtsalt tõtt ei rääkinud?“ küsisin.

„Sest sa oleksid pahandanud.“

„Nii et parem oli pool aastat valetada?“

Ta hakkas seletama, et ta pole ju midagi halba teinud. Et tal pole kedagi teist. Et maakodus on tõesti palju tööd ja keegi peab need asjad ära tegema.

Aga mida rohkem ta rääkis, seda selgemaks mulle kõik sai.

Mind ei solvanud kõige rohkem see, et ta tahtis üksi olla.

Ma tahtsin ju ise ka vahel vaikust. Tahtsin mõnikord terve päeva mitte midagi teha, lugeda raamatut või juua kohvi ilma, et keegi mind vahepeal kümme korda hüüaks.

Mind tegi haigeks teadmine, et tema sai endale selle rahu minu arvelt lubada.

Tema võis laupäeva hommikul lihtsalt minema sõita ja kõik kodused mured unustada.

Sest ta teadis, et mina teen kõik ära.

Mina mõtlen, mida lapsed söövad.

Mina pesen riided.

Mina käin poes.

Mina viin lapsed sinna, kuhu vaja.

Ja tema puhkab.

Tol õhtul me peaaegu ei rääkinud.

Järgmisel päeval püüdis Toomas mitu korda juttu teha, aga mina olin liiga solvunud.

Kolmapäeval ütles ta lõpuks:

„Olgu, ma ei lähe enam sinna laupäeviti. Kas nüüd on kõik korras?“

Vaatasin talle otsa ja sain aru, et ta pole ikka veel asja mõistnud.

„Ei, Toomas. Asi pole selles, et ma tahan sul puhkamise ära keelata. Ma tahan, et ka minul oleks õigus puhata.“

Ta kehitas õlgu.

„Aga puhka siis. Kes sind keelab?“

Sel hetkel otsustasin, et sõnadest enam ei piisa.

Laupäeva hommikul tõusin teistest varem.

Olin juba eelmisel õhtul väikese koti valmis pannud. Võtsin kaasa raamatu, soojad sokid, oma lemmiktee ja paar võileiba.

Kui Toomas kööki tuli, olin juba jope selga pannud.

„Kuhu sa lähed?“ küsis ta imestunult.

„Maakodusse.“

„Aga lapsed?“

„Jäävad sinuga.“

„Aga täna on vaja poes käia. Ja Rasmus tuleb trenni viia.“

„Ma tean. Nimekiri on külmkapi peal. Liis ütleb sulle ise, mis kell talle järele tuleb minna.“

Ta vaatas mind sellise näoga, nagu oleksin teatanud, et sõidan kuuks ajaks välismaale.

„Millal sa tagasi tuled?“

„Õhtul. Umbes seitsme ajal. Nagu sina tavaliselt.“

Maakodus oli alguses külm. Kütsin ahju, panin vee keema ja tegin endale suure kruusitäie teed.

Siis istusin akna alla.

Ja esimest korda üle väga pika aja tundsin, et mul pole kuhugi kiiret.

Keegi ei küsinud, kus on puhtad sokid.

Keegi ei palunud telefoni laadijat otsida.

Keegi ei hüüdnud teisest toast.

Umbes lõuna ajal helistas Toomas.

„Kuule, kus meil need suuremad prügikotid on?“

Tunni aja pärast helistas uuesti.

„Kas Rasmus peab enne trenni sööma või saab ta seal midagi?“

Siis veel kord.

„Kadri, kus tema trenniriided on?“

Vastasin, kus asjad asuvad, ja palusin edaspidi helistada ainult siis, kui midagi tõsist juhtub.

Sõin rahulikult lõunat, jõin kuuma teed ja jäin isegi korraks diivanile magama.

Koju jõudsin pärast seitset.

Köögis seisid pesemata nõud, laual olid lahti pakkimata poekotid ja Toomas nägi välja, nagu oleks ta kaks vahetust järjest töötanud.

„Noh, kuidas päev läks?“ küsisin.

„Ma ei saanud isegi korralikult süüa,“ ohkas ta. „Kogu aeg oli kellelgi midagi vaja.“

Tahtsin öelda: „Nüüd saad aru?“

Aga jätsin ütlemata.

Natukese aja pärast ütles ta ise:

„Ma ei teadnudki, et sul laupäeviti nii palju tegemist on.“

See polnud veel vabandus poole aasta pikkuse valetamise eest.

Ja kindlasti ei muutunud meie elu pärast seda ühte laupäeva üleöö.

Aga esimest korda nägi ta midagi, mida ta varem polnud märganud.

Järgmisel nädalal istusime maha ja rääkisime pikalt.

Mitte ainult maakodust.

Rääkisime sellest, kuidas meie pere tegelikult toimib. Sellest, miks laste ja kodu eest hoolitsemine oli märkamatult peaaegu täielikult minu õlgadele jäänud.

Leppisime kokku, et mõlemal peab olema aega iseendale.

Mõnel laupäeval võib Toomas maakodusse sõita. Teisel korral saan mina sõbrannadega kokku, lähen üksi linna või olen lihtsalt kodus ega tee midagi.

Aga ülejäänud ajal vastutame kodu ja laste eest mõlemad.

Kas nüüd on kõik täiuslik?

Muidugi mitte.

Toomas küsib endiselt vahel, kus asub mõni asi, mis on aastaid ühes ja samas sahtlis olnud.

Mina taban end ikka mõnikord mõttelt, et teen parem ise ära, sest nii saab kiiremini.

Ja tema valetamine teeb mulle siiani haiget.

Usaldus ei tule tagasi lihtsalt sellepärast, et inimene lubab enam mitte valetada.

Aga vähemalt oleme hakanud midagi muutma.

Nüüd, kui Toomas ütleb, et on väsinud ja tahaks natuke omaette olla, ei keela ma teda.

Tuletan lihtsalt meelde, et järgmisel korral on minu kord puhata.

Sest perekonnas ei tohiks olla nii, et üks inimene puhkab elust, samal ajal kui teine peab elama mõlema eest.

Ja vahel mõtlen ikka veel sellele telefonikõnele.

Kui Maimu poleks tol pühapäeval oma lumelabidat tagasi küsinud, siis kui kaua oleksin ma veel uskunud, et mu mees töötab igal laupäeval meie pere tuleviku nimel?

Aga kuidas teie minu asemel käituksite? Kas suudaksite andestada mehele, kes valetas pool aastat lihtsalt selleks, et perest eemal puhata? Või arvate, et igaühel on õigus omaette olemisele, isegi siis, kui kodus ootavad lapsed ja abikaasa?

Kirjutage oma arvamus kommentaaridesse. Tahaksin väga teada, kuidas teie sellesse olukorda suhtute.