Laused meie lapsepõlvest, mis jäävad alatiseks südamesse. Kas mäletate, mida ema ja isa ikka ütlesid?

On lauseid, mida kuuldes tuleme isegi viiekümne aasta pärast hetkega oma lapsepõlve tagasi. Piisab ühest tuttavast ütlusest ja juba oleksime nagu jälle koduses köögis, kus ema askeldab pliidi ääres, isa istub laua taga ning vanaema tuletab meile midagi meelde.

Lapsena ajasid need sõnad meid vahel lausa vihale. Pööritasime silmi, vaidlesime vastu, pomisesime omaette ja mõtlesime, et täiskasvanud ei saa meist üldse aru.

Aga nüüd? Nüüd meenutame paljusid neist lausetest naeratusega. Veelgi enam, vahel tabame end ütlemas oma lastele või lastelastele täpselt samu sõnu ning mõtleme üllatunult: „Issand, just nii ütles ju minu ema!“

Meenutame koos neid ütlusi, mida võis kunagi kuulda peaaegu igas Eesti kodus.

Kui ema meid õuest tuppa hüüdis

Kas mäletate aegu, mil lapsed veetsid peaaegu terve päeva õues? Mobiiltelefone polnud, keegi ei saatnud sõnumeid ja lapse kättesaamiseks tuli mõnikord lihtsalt aknast või rõdult kõva häälega hõigata.

Mängisime peitust ja kulli, hüppasime kummikeksu, sõitsime jalgratastega ning palusime ikka ja jälle, et tohiksime veel viis minutit väljas olla.

Siis aga kostis tuttav hääl.

1. „Kohe tuppa! Mitu korda ma pean sind hüüdma?“

Sellest toonist saime kohe aru, et kauplemisel on lõpp.

2. „Kodus räägime!“

Need kaks sõna võisid olla hirmsamad kui pikk pahandamine. Terve kodutee mõtlesime, mida me nüüd jälle valesti tegime.

3. „Niikaua kui sa minu katuse all elad, käivad asjad minu reeglite järgi!“

Siis unistasime, et saaksime juba suureks ja võiksime ise otsustada. Alles hiljem mõistsime, kui palju vastutust täiskasvanueluga kaasneb.

4. „Mis sa seal niisama istud? Küll ma sulle tegevust leian!“

Pärast sellist lauset tekkis äkitselt palju tähtsaid tegemisi. Oli vaja kiiresti raamat lõpuni lugeda või sõbra juurde minna.

5. „Pane uks kinni! Ega meil siin läbikäiguhoov ole!“

Seda kuulis eriti sageli talvel, kui külm õhk lahtisest uksest tuppa tungis.

Tookord tundusid need lihtsalt tavalised vanemate märkused. Nüüd piisab ühest sellisest lausest, et meenuks koduuks, trepikoda, lapsepõlvesõbrad ja õhtud, mil me kuidagi tuppa tulla ei tahtnud.

Ema hoolitsus, millest saime aru alles suureks kasvades

Lapsena tundus meile, et ema muretseb iga pisiasja pärast. Milleks see müts? Miks peab kampsuni selga panema? Miks ei tohi märgade juustega välja minna?

Meie meelest teadsime ise väga hästi, kas meil on külm või mitte.

Aga nüüd kõlavad need samad sõnad hoopis teisiti.

6. „Ära unusta mütsi pähe panna!“

Polnud tähtis, kui vanad me olime. Ema meelest oli õues alati natuke külmem, kui meie arvasime.

7. „Ma ju ütlesin, et pane kampsun selga! Nüüd on külm, eks ole?“

Ja isegi siis, kui külmast värisesime, vastasime kangekaelselt: „Mul pole üldse külm!“

8. „Ära istu külma maa peale!“

Seda kuulsime nii emalt kui ka vanaemalt. Mõnikord polnud me veel istudagi jõudnud, kui hoiatus juba kõlas.

9. „Söö enne minekut kõht täis! Kes teab, millal sa tagasi tuled!“

Isegi siis, kui olime just söönud, pakkus ema veel võileiba või taldrikutäit suppi.

10. „Minu jaoks jääd sa alati lapseks, ükskõik kui vanaks sa saad.“

Noorena ajasid need sõnad meid närvi. Tahtsime, et meid peetaks suurteks ja iseseisvateks inimesteks.

Nüüd mõistame, kui palju armastust selles lihtsas lauses peitus.

Sest ema jaoks ei muutu laps kunagi päriselt suureks. Isegi siis, kui tal on juba endal hallid juuksed ja lapselapsed.

Kool, hinded ja lõputud õpetussõnad

Kool oli omaette maailm. Mõnel läks õppimine kergelt, teine pidi rohkem vaeva nägema. Aga vanematel oli peaaegu alati midagi öelda meie hinnete, koduste ülesannete ja käitumise kohta.

11. „Kes sinu eest koolitükid ära teeb? Mina või?“

Seda kuulsime tavaliselt siis, kui vihiku asemel oli käes raamat, mänguasi või jalgpall.

12. „Kui kõik teised kahe saavad, kas sina pead siis ka saama?“

See oli vastus meie kõige tavalisemale vabandusele: „Aga ema, pool klassi sai ka kahe!“

13. „Õpi, kuni oled noor! Ükskord tänad mind veel!“

Tookord tundus, et selle „ükskord“ saabumiseni on terve igavik.

14. „Kui sa ei õpi, lähed tänavaid pühkima!“

Tänapäeval teame, et iga aus töö väärib lugupidamist. Kuid tol ajal püüdsid vanemad selliste sõnadega meid õppimisele tõsisemalt mõtlema panna.

15. „Kui mina sinuvanune olin, tegin juba ammu tööd!“

Sellele järgnes tavaliselt pikk jutustus sellest, kui raske oli vanemate enda lapsepõlv.

Mõni rääkis maatöödest, teine sellest, kuidas tuli nooremaid õdesid-vendi hoida, puid tuppa tassida või pärast kooli majapidamises abiks olla.

Meie kuulasime ja mõtlesime omaette, et meie ajal on ju kõik hoopis teisiti.

Alles hiljem hakkasime mõistma, miks vanemad neid lugusid ikka ja jälle rääkisid.

Söögilaua ääres kehtisid omad reeglid

Köök oli koht, kus pere pärast pikka päeva kokku sai. Laual auras supp, kartulipuder, praekartul või mõni muu lihtne kodune toit.

Sageli oli laual ka must leib, piimakruus või purk vanaema tehtud moosi.

Aga koos õhtusöögiga saime ikka mõne õpetussõna.

16. „Täis suuga ei räägita!“

Ja just siis oli meil kõige rohkem vaja midagi tähtsat jutustada.

17. „Küünarnukid laua pealt ära!“

Piisas korraks lauale toetumisest, kui juba tuletati häid kombeid meelde.

18. „Enne lauast ei tõuse, kui taldrik tühi!“

Eriti raske oli siis, kui taldrikul oli toit, mis meile sugugi ei maitsenud.

Mõnikord venis söömine pikaks ja meie vaatasime igatsevalt aknast välja, kus sõbrad juba mängisid.

19. „Söö korralikult, siis kasvad suureks ja tugevaks!“

Seda öeldi isegi siis, kui olime juba peaaegu sama pikad kui ema.

20. „Leivaga ei mängita!“

Paljudes Eesti peredes suhtuti leivasse suure austusega. Vanemad ja vanavanemad, kes mäletasid raskemaid aegu, õpetasid meid toitu hoidma ja mitte raiskama.

21. „Ära võta kõiki paremaid palasid endale! Jäta teistele ka!“

Mõnikord oli sellest õpetusest raske kinni pidada, eriti siis, kui laual olid värsked pirukad või pannkoogid.

Täna meenutame neid õhtusööke sageli hoopis suurema soojusega.

Mitte sellepärast, et toit oleks alati olnud eriline, vaid sellepärast, et kõik olid veel ühe laua taga koos.

Kui julgesime vanematele vastu vaielda

Iga laps hakkab ühel päeval oma arvamust avaldama. Ja igas kodus tuleb ette hetki, mil vanemate kannatus pannakse tõsiselt proovile.

22. „Mina ütlen sulle ühe sõna, sina ütled kümme vastu!“

Tõenäoliselt üks kõige tuttavamaid lauseid. Ja mida rohkem püüdsime oma õigust tõestada, seda sagedamini seda kuulsime.

23. „Sest mina ütlesin nii!“

See oli lõplik vastus, mille järel polnud enam mõtet uusi põhjendusi oodata.

24. „Kui kõik teised kaevu hüppavad, kas sina hüppad ka?“

Seda küsiti siis, kui püüdsime vanemaid veenda, et meil tuleb midagi lubada lihtsalt sellepärast, et kõik sõbrad tohivad.

25. „Kellega ma räägin? Kas seinaga või?“

Vahel olime nii oma mõtetesse vajunud, et ei pannud tähelegi, kuidas ema juba kolmandat korda midagi küsis.

26. „Ära pobise omaette! Räägi kõva häälega!“

Aga kui siis kõva häälega vastasime, võisime kohe kuulda, et pole vaja vastu haukuda.

27. „Kui sul endal ükskord lapsed on, siis saad aru!“

Lapsena tundus see maailma kõige ebaõiglasem vastus.

Aastad möödusid. Saime ise lapsevanemateks ja ühel päeval avastasime, et ütleme täpselt sedasama.

Siis tuli vahel tahtmine naerda. Ja vahel ka emale helistada ning tunnistada: „Sul oli vist ikkagi õigus.“

Laused, mille tähendust mõistsime alles aastaid hiljem

Oli ka selliseid vanemate ütlemisi, mille tegelik mõte jõudis meieni alles täiskasvanuna.

28. „Raha ei kasva puu otsas!“

Kui tahtsime uut mänguasja, jalgratast, ilusamaid kingi või midagi sellist, mis sõpradel juba olemas oli, ei saanud me aru, miks vanemad seda alati osta ei saanud.

Alles ise tööle minnes mõistsime, kui palju vaeva tuleb näha iga teenitud rubla ja hiljem krooni või euro nimel.

Mõistsime ka seda, et mõni meie lapsepõlve kingitus võis vanematele tähendada mitut kuud kokkuhoidmist.

29. „Elus ei saa alati kõike, mida tahad.“

Siis tundusid need sõnad karmid. Nüüd teame, et see oli üks esimesi õppetunde, mida elu meile andis.

30. „Peaasi, et tervist oleks.“

Lapsena tahtsime mänguasju, maiustusi ja seiklusi. Aastatega oleme aga järjest paremini mõistnud, kui suur varandus on tervis.

31. „Mis ka ei juhtuks, koju võid alati tulla.“

Võib-olla ei kuulnud igaüks just neid sõnu. Kuid paljude jaoks oli lapsepõlvekodu koht, kuhu võis tagasi minna ka siis, kui midagi oli halvasti läinud.

Seal ei pruukinud alati oodata kiidusõnad. Mõnikord saime pahandada ja mõnikord tuli oma eksimusi tunnistada.

Aga ometi teadsime, et oleme kodus.

Miks me neid lauseid isegi aastakümneid hiljem mäletame?

Kummaline, kuidas mälu töötab.

Vahel ei mäleta me enam, mida eelmisel nädalal tegime, kuid kuuleme mõttes täiesti selgelt ema häält, millega ta meid nelikümmend või viiskümmend aastat tagasi õhtusöögile kutsus.

Mäletame, kuidas isa käskis tühjas toas tule ära kustutada. Kuidas ema tuletas meelde, et salli peab kaela panema. Kuidas vanaema pakkus veel ühe piruka, kuigi olime juba mitu korda öelnud, et kõht on täis.

Mäletame vana köögilauda, kriuksuvat ust, raadiot aknalaual ja õhtuid, mil kõik olid veel kodus.

Muidugi ei olnud kõik lapsepõlvemälestused rõõmsad. Mõned sõnad tegid haiget ja mõned keelud tundusid ebaõiglased. Kõiki toonaseid kasvatusvõtteid ei tahaks me tänapäeval enam korrata.

Ometi on paljud need igapäevased laused meile kalliks saanud, sest nad olid osa meie kodust ja lapsepõlvest.

Need meenutavad aega, mil meie suurimad mured olid tegemata koolitükid, katki läinud püksid või see, et ema kutsus meid liiga vara õuest tuppa.

Aga kõige rohkem meenutavad need inimesi, kes tol ajal meie kõrval olid.

Mõnel meist on veel võimalik emale või isale helistada ja kuulda tuttavat häält, mis küsib: „Kas sa ikka korralikult sööd? Kas sul on soe?“

Teistel on alles vaid mälestused, vanad fotod ja hääled, mida vahel oma mõtetes nii selgelt kuuleme, nagu oleksid vanemad endiselt kõrvaltoas.

Ja võib-olla just sellepärast läheb nüüd nii väga südamesse üks täiesti tavaline lause:

„Pane soojemalt riidesse, laps. Väljas on külm.“

Kunagi pööritasime selle peale silmi. Täna annaks mõni meist väga palju, et seda veel kas või ühe korra kuulda.

Aastad mööduvad. Lapsepõlvekodu muutub, meie ise jääme vanemaks. Aga ema ja isa hääl, nende naer, hoolitsus ja isegi need lõputud õpetussõnad jäävad kuhugi sügavale meie südamesse. ❤️

Aga millist ema, isa või vanaema lauset mäletate teie tänaseni?

Võib-olla oli teie peres mõni eriline ütlus, mida siin kirjas ei ole? Jagage seda kommentaarides.

Meenutame koos oma lapsepõlve ja neid kalleid inimesi, kelle sõnad saadavad meid kogu elu.