Kevadel kadusid mu aiast ema istutatud pojengid. Sügisel rääkis naabrinaine mulle midagi, mida ma esialgu lihtsalt ei suutnud uskuda…

Olen 62-aastane. Mul on väike maakodu, mille pärisin oma vanematelt. Ise elan linnas ja käin seal enamasti nädalavahetustel. Suvel veedan peaaegu kõik vabad päevad aias, lillepeenarde ja vanade õunapuude vahel.

Kõige kallimad olid mulle veranda kõrval kasvavad pojengid. Ema istutas need sinna palju aastaid tagasi. Igal suvel õitsesid need suurte roosade õitega. Ema pole enam ammu meie seas ja seepärast tähendasid need lilled mulle palju rohkem kui lihtsalt üht ilusat põõsast.

Sel kevadel märkasin maale tulles, et pool pojengipõõsast on kadunud. Muld oli üles songitud ja seal, kus varem kasvasid varred, haigutas väike auk.

Alguses arvasin, et ehk on külm talv taimedele liiga teinud. Aga kui hakkasin peenart korda tegema, leidsin mulla seest ühe naiste kummist aiakinga.

See polnud kindlasti minu oma.

Panin kinga kuuri ja püüdsin kogu loo unustada.

Septembris helistas mulle ootamatult naabrinaine Aino, kes elab teisel pool teed.

„Leili, ma ei taha teiste asjadesse sekkuda, aga eile nägin midagi imelikku. Kui sind kodus polnud, käis Sirje sinu aias.“

Sirje elas minu kõrvalkrundil. Olime tuttavad üle kahekümne aasta. Ta töötas kohalikus tervisekeskuses õena, tal oli auto ja korralikult hooldatud maja. Sõbrannad me polnud, aga tervitasime alati üksteist.

„Äkki ta otsis midagi?“ küsisin.

„Ma ei tea, mida ta otsis, aga ära läks ta täis ämbri sinu õuntega. Nägin oma silmaga.“

Ma ei osanud selle peale midagi öelda.

Õuntest polnud mul kahju. Sel aastal oli neid nii palju, et jagasin niigi tuttavatele. Kui Sirje oleks küsinud, oleksin talle hea meelega ise ämbritäie korjanud.

Aga miks minna võõrasse aeda ilma luba küsimata?

Tol õhtul tulid mulle meelde ka kevadel kadunud pojengid.

Läksin kuuri ja võtsin leitud kinga välja. See oli tumeroheline, üsna väike ja katkise kannaga.

Äkki tekkis mul ebameeldiv mõte. Mis siis, kui need kaks asja on omavahel seotud?

Järgmisel nädalavahetusel läksin Sirjega rääkima.

„Tahtsin sinult üht asja küsida. Aino ütles, et nägi sind minu aias. Kas sul oli õunu vaja?“

Sirje nägu muutus otsekohe.

„Nii et nüüd käite üksteise peale kaebamas? Kas teil tõesti midagi targemat teha pole?“

„Ma lihtsalt küsisin. Kui sul oli õunu vaja, oleksid võinud öelda.“

„Las see Aino tegeleb oma asjadega! Ja sina ära tule mind vargaks nimetama!“

Ma ei jõudnudki selgitada, et ma polnud teda vargaks nimetanud.

Sirje lõi ukse mu nina ees kinni.

Läksin koju, süda raske. Terve õhtu mõtlesin, miks üks lihtne küsimus teda nii vihastas.

Mõni päev hiljem sõitsin jälle maale. Aia ääres märkasin, et Sirje pool, üsna meie kruntide piiri lähedal, kasvas väike pojengipõõsas.

Ma polnud seda seal varem tähele pannud.

Astusin lähemale. Lehed nägid väga sarnased välja minu ema pojengide omadega. Aga selliseid taimi kasvab ju paljudes aedades. Ainult lehtede järgi ei saa midagi tõestada.

Sel hetkel tundsin rohkem kurbust kui viha.

Kui ta tõesti minu lilli välja kaevas, miks ta siis ei küsinud? Oleksin talle hea meelega tüki põõsast andnud. Pojenge jagatakse ja istutatakse ju ikka ümber.

Õhtul rääkisin kõigest abikaasale.

Tema ainult ohkas.

„Leili, sul pole ju mingeid tõendeid. Üks naabrinaine nägi midagi, sina leidsid mingi kinga ja nüüd kahtlustad kõiki. Ära riku selle pärast oma närve.“

Võib-olla oli tal õigus.

Aga sellest päevast peale ei tunne ma end oma maakodus enam nii rahulikult kui varem.

Vanasti jätsin aiavärava sageli lukustamata. Nüüd kontrollin iga kord, kas lukk on korralikult kinni. Kui kohale jõuan, käin kõigepealt aias ringi ja vaatan, kas kõik on alles.

Eelmisel laupäeval kohtasin Sirjet aia ääres. Ta pööras pilgu kõrvale ja läks mööda, isegi tere ei öelnud.

Mina jäin seisma ja mõtlesin, kui kiiresti võivad suhted muutuda inimeste vahel, kes on üle kahekümne aasta kõrvuti elanud.

Mõne õuna pärast ma politseisse minema ei hakka. Aga pojengidest on mul tõesti kahju. Mitte nende hinna pärast. Need olid viimased lilled minu aias, mille ema oli oma kätega istutanud.

Nüüd mõtlen, kas peaksin paigaldama väikese kaamera, mis näitaks minu enda aeda. Ma ei taha kedagi ilmaasjata süüdistada, aga ma ei taha ka pidevalt mõelda, kas keegi käib minu äraolekul mu krundil.

Kõige rohkem ei tee mulle haiget mõte, et keegi võis võtta minu õunu või lilli. Valus on hoopis see, et inimene, keda olen nii palju aastaid usaldanud, võis niimoodi käituda.

Või olen ma ise liiga kahtlustav?

Mida teie minu asemel teeksite? Kas prooviksite naabrinaisega veel kord rääkida või paneksite lihtsalt aiavärava lukku ega läheks enam tülli?

Jagage oma arvamust kommentaarides. Võib-olla on keegi teist midagi sarnast läbi elanud?