Kui raskelt haigeks jäin, oli mu minia ainus inimene, kes mulle appi tuli…

Kui ootamatult raskelt haigeks jäin, ei tulnud ma peaaegu nädal aega magamistoast välja. Mul oli kõrge palavik ja jõudu polnud peaaegu üldse. Mõnikord oli isegi voodis istuli tõusmine raske. Telefon peaaegu ei helisenud. Paar sõbrannat saatsid sõnumi, naabrinaine küsis korra, kas mul on juba parem, aga sellega asi piirduski.

Ainus, kes iga päev tuli, oli Liina.

Ta tõi süüa, keetis puljongit, andis mulle ravimeid ja jättis voodi kõrvale vett. Seejärel läks ta magamistoast välja ja jäi veel mõneks ajaks majja. Kuulsin aeg-ajalt tema samme, kuid olin liiga nõrk, et huvi tunda, mida ta seal teeb.

Liina oli minu minia. Ja ausalt öeldes polnud me kunagi eriti lähedased olnud.

Kui mu poeg Martin ta viis aastat tagasi esimest korda meie koju tõi, suhtusin temasse üsna jahedalt. Mitte sellepärast, et Liina oleks mulle midagi halba teinud. Pärast abikaasa kaotust oli poeg lihtsalt pikka aega olnud mulle kõige lähedasem inimene. Kui tema ellu tuli Liina, tundus mulle, et keegi võtab teda tasapisi minult ära.

Praegu on mul seda häbi tunnistada, kuid iga kord, kui Martin harvemini helistas või külla tuli, süüdistasin mõttes Liinat.

Tema üritas minuga suhelda. Tõi pühade ajal midagi kaasa, kutsus mind nendega sööma ja vahel helistas ise. Mina olin viisakas, kuid hoidsin teda eemal. Ta oli minu poja naine, aga päriselt omaks ei pidanud ma teda kunagi.

Ja nüüd oli just tema see, kes seitse päeva järjest mulle appi tuli.

Seitsmendal päeval tundsin end veidi paremini. Tõusin voodist, panin hommikumantli selga ja läksin esimest korda terve nädala jooksul magamistoast välja.

Elutoa uksele jõudes jäin seisma.

Esimese hooga sain isegi pahaseks.

Tuba nägi teistsugune välja. Laud oli teise kohta tõstetud, rasked kardinad akende eest ära võetud ja aknalaualt oli osa vanu asju kadunud. Isegi tugitool, mis oli aastaid ühes ja samas nurgas seisnud, oli aknale lähemale tõstetud.

Minu esimene tunne polnud sugugi tänulikkus.

Kes andis talle õiguse minu kodus ilma minult küsimata asju ümber korraldada?

Siis aga hakkasin tähelepanelikumalt vaatama.

Rasked kardinad olid pestud ja korralikult toolile kokku pandud. Akende ees rippusid kergemad kardinad, mida olin juba ammu kapis hoidnud. Tugitool oli tõstetud kohta, kuhu päeval paistis rohkem valgust. Asjad, mida ma kõige sagedamini kasutasin, olid kõrgematelt riiulitelt allapoole tõstetud, et ma ei peaks nende kättesaamiseks toolile ronima.

Köögilaual seisis mitu karpi valmis toiduga. Iga karbi juures oli kirjas, mida tuli ainult soojendada ja mida võis sügavkülma panna.

Siis märkasin midagi, mis pani mind uuesti seisatama.

Diivani kohal rippus vana pulmapilt minust ja mu abikaasast.

See oli seal olnud aastaid, kuid viimasel ajal oli raam tolmuseks läinud ja üks nurk vaevu püsis koos. Liina oli raami puhastanud ja korda teinud. Ta polnud pilti teise kohta tõstnud ega pidanud seda vanaks tarbetuks asjaks, millest võiks lihtsalt lahti saada.

Kapi peal lebas väike paberileht.

Sellel seisis: „Et sul oleks pärast paranemist natuke vähem muret.“

Istusin tugitooli ja esimest korda selle nädala jooksul hakkasin nutma.

Mitte kardinate pärast. Mitte koristatud kodu pärast.

Sain aru, et naine, keda olin viis aastat võõraks pidanud, oli seitse päeva minu kodus toimetanud ja mõelnud kogu selle aja sellele, kuidas minul oleks pärast voodist tõusmist lihtsam.

Järgmisel päeval helistasin ise Liinale ja palusin tal läbi tulla.

Kui ta saabus, tänasin teda vist esimest korda elus päriselt. Mitte selle tavalise „aitäh“-ga, mida öeldakse viisakusest. Ütlesin talle, et näen nüüd, kui palju ta minu heaks tegi.

Siis küsisin, miks ta üldse nii palju vaeva nägi.

Liina vaikis mõnda aega. Seejärel rääkis ta mulle midagi, mida ma poleks osanud oodata.

Tema ja Martin polnud juba mitu kuud koos elanud.

Mu poeg oli leidnud teise naise ja lahkunud. Liina ei tahtnud mulle sellest haiguse ajal rääkida. Ta arvas, et mul on niigi piisavalt muresid.

Istusin tema vastas ja suutsin mõelda ainult ühele asjale.

Ta ei pidanud enam minu juurde tulema.

Mina olin selle mehe ema, kes oli ta maha jätnud. Pealegi polnud ma ise viie aasta jooksul talle eriti soojust ega lähedust pakkunud. Kui Liina oleks pärast lahkuminekut meie mõlema elust lihtsalt kadunud, poleks mul olnud õigust talle midagi ette heita.

Aga kui ta kuulis, et olen haige, tuli ta kohale.

Ja tuli järgmisel päeval uuesti.

Ja siis jälle.

Pärast seda haigust hakkasid meie suhted tasapisi muutuma. Mitte üleöö ja mitte nii, et meist oleks äkki saanud parimad sõbrannad. Me lihtsalt hakkasime rohkem rääkima.

Sain Liina kohta teada asju, mida ma polnud viie aasta jooksul kordagi küsinud. Tema tööst, lapsepõlvest ja emast, kelle ta oli noorena kaotanud. Sain teada, et ta oli kaua püüdnud minuga lähedasemaks saada, kuid lõpuks lihtsalt loobus suletud uksele koputamast.

Ja mul tuli endale tunnistada veel üht ebameeldivat tõde.

Kõik need aastad olin arvanud, et Liina võttis minult poja ära. Tegelikult oli mul lihtsalt lihtsam teda süüdistada kui tunnistada, et täiskasvanud poeg otsustas ise, kui sageli ta oma emale helistab ja kui palju aega talle pühendab.

Sellest on nüüd möödas rohkem kui aasta.

Martin elab oma elu. Me suhtleme, kuid harva. Ma pole teda endast eemale tõuganud ega ole lakanud teda armastamast. Ta on ikkagi minu poeg.

Liina jäi aga minu ellu.

Mõnikord tuleb ta nädalavahetusel külla. Vahel joome koos kohvi, käime poes või lihtsalt istume köögis ja räägime. Ma ei mõtle temast enam ammu kui „oma poja naisest“.

Ta on lihtsalt Liina.

Mõni kuu tagasi läksin notari juurde ja tegin testamendi.

Maja, kus ma elan, jääb ühel päeval Liinale.

Mõtlesin selle otsuse üle kaua. Mitte sellepärast, et tahaksin Martinit karistada. Ja mitte sellepärast, et üks nädal võiks kustutada kõik selle, mis terve elu jooksul juhtunud on.

Lihtsalt minu vanuses hakkad perekonna tähendusest natuke teisiti aru saama.

Martin sai minu perekonnaks päeval, mil ta sündis.

Liinal oli kõik põhjust minu elust lahkuda. Aga siis, kui mul oli kõige raskem, otsustas tema ise jääda.

Ja vahel ütleb inimese enda valik tema kohta rohkem kui ühine perekonnanimi või veresugulus.

Aga mida teeksite teie minu asemel? Kas suudaksite jätta oma kodu endisele miniale, kui just tema, mitte teie enda laps, jäi teie kõrvale elu kõige raskematel päevadel?