Milline oli minu ema… Kui ta veel minu kõrval oli, ei osanud ma mõista, kui palju armastust peitus tema kõige tavalisemates tegudes…

Kui olin väike, oli ema minu jaoks lihtsalt ema.

Inimene, kes oli alati olemas.

Ja ma mäletan siiani, kui ilus ta mulle tundus.

Ilmselt arvab iga väike tüdruk, et just tema ema on maailma kõige ilusam naine. Aga mina võisin tõesti pikalt vaadata, kuidas ema end väljaminekuks sättis.

Kuidas ta peegli ees juukseid sättis. Kuidas pani selga oma lemmikkleidi. Kuidas värvis huuled, pani kõrvarõngad kõrva ja küsis siis minult:

„Noh, kuidas on?“

Mina vaatasin teda ega saanud üldse aru, miks ta seda küsib.

Minu jaoks ei olnud kedagi ilusamat kui ema.

Tal olid ilusad silmad, ilusad juuksed ja ilus naeratus. Aga kõige rohkem armastasin ma tema nägu kodus, kui ta polnud end meikinud, oli natuke väsinud ja naeratas mulle.

Siis ei teadnud ma veel, et ühel päeval vaatan meie vanu fotosid ja mõtlen:

„Ema, kui ilus sa olid… Ja kui noor.“

Ta äratas mind hommikuti, kammis mu juukseid, sättis kraed ja soojendas mu külmi käsi oma peopesade vahel.

Kui mul öösel hirm hakkas, teadsin, kelle juurde minna.

Kui põlv haiget sai, jooksin ema juurde.

Kui keegi mulle haiget tegi, läksin samuti ema juurde.

Mulle tundus, et tema teab vastust igale küsimusele ja oskab kõik maailmas korda teha.

Siis kasvasin suuremaks.

Tahtsin võimalikult kiiresti täiskasvanuks saada ja ema nõuanded tundusid mulle vahel täiesti üleliigsed.

Ta ütles:

„Võta midagi soojemat kaasa, õhtul läheb külmaks.“

Mina pööritasin silmi.

Ta palus:

„Helista, kui kohale jõuad.“

Mina ei saanud aru, miks ta nii palju muretseb.

Aga ükskõik kui vana ma olin, teadsin alati: kodus põleb tuli ja mind oodatakse.

Siis tuli mul oma kodu.

Oma pere. Oma lapsed.

Ja ühel päeval tabasin end oma lapsele ütlemas:

„Pane midagi soojemat selga.“

Täpselt nagu tema.

Hakkasin mõnda toitu valmistama nii, nagu ema seda tegi. Rätikuid kokku voltima nii nagu tema. Paremaid asju „hilisemaks“ hoidma, avatud akna pärast pahandama ja muretsema, kui lapsed kaua ei helistanud.

Alles siis hakkasin teda päriselt mõistma.

Aga ema jäi samal ajal vanemaks.

Kunagi hoidis tema kõvasti minu käest kinni, kui üle tee läksime.

Hiljem võtsin mina tal käe alt kinni, kui koos kõndisime.

Kunagi kandis tema minu raskeid kotte.

Hiljem ütlesin mina:

„Ema, anna siia. Ma kannan ise.“

Aga tema jaoks jäin ma ikka tütreks.

Ta küsis endiselt, kas ma olen söönud.

Ta püüdis endiselt mulle kaasa panna purgikese moosi, tüki kooki või midagi muud kodust.

Ta saatis mind endiselt ukseni ja ütles:

„Helista, kui kohale jõuad.“

Ja siis ühel päeval ema enam ei olnud.

Koos temaga kadus minu elust midagi, millele ma ei osanud isegi nime anda.

Aeg läks edasi.

Õppisin edasi elama.

Naerma. Töötama. Peret ühise laua ümber kokku kutsuma. Lastest ja lastelastest rõõmu tundma.

Aga on päevi, mil tahaksin nii väga ema juurde minna.

Mitte selleks, et talle midagi tähtsat öelda.

Mitte selleks, et nõu küsida.

Lihtsalt minna.

Avada uks, kuulda tema samme ja tuttavaid sõnu:

„Näe, minu tüdruk tuligi.“

Istuda köögis.

Juua teed.

Kuulata, kuidas ta räägib millestki täiesti tavalisest.

Ja tunda end kasvõi korraks jälle mitte täiskasvanud naisena, kes peab kõigega hakkama saama, vaid lihtsalt oma ema tütrena.

Täna vaatan oma käsi ja vahel näen neis tema käsi.

Vaatan peeglisse ja märkan tuttavat näoilmet.

Ütlen mõne lause ja mõtlen:

„Issand, ema ütles täpselt samamoodi…“

Võib-olla ei lähegi meie emad meist kunagi päriselt ära.

Nad jäävad meie harjumustesse. Retseptidesse, mille järgi me süüa teeme. Sõnadesse, mida ütleme oma lastele. Sellesse, kuidas neid tekiga katame. Sellesse, kuidas nende kõnet ootame.

Ema ei ole enam minu kõrval. Aga mida vanemaks ma saan, seda rohkem mõistan: pool kõigest heast, mis minus on, sai kunagi alguse temast.

Ja vahel võtan välja meie vanad fotod. Vaatan seda noort ilusat naist väikese tüdruku kõrval ja mõtlen:

„Emme, siis ma veel ei teadnud, kui kiiresti kõik möödub. Ma olen ikka veel sinu tüdruk. Ja ma igatsen sind ikka veel nii väga…“ ❤️

Kui ka teie ema ei ole enam teie kõrval, jätke tema mälestuseks ❤️.