Pärast insulti nõudis mu mees, et loobuksin kõigist oma tegemistest ja oleksin kogu aeg tema kõrval. Siis küsisin esimest korda, kus tema oli, kui mina abi vajasin…
Olin Reinuga abielus olnud nelikümmend kuus aastat. Elasime Pärnus kolmetoalises korteris, kus olid üles kasvanud meie poeg ja tütar. Lapsed elasid nüüd oma peredega Tallinnas ja Tartus, kuid nende vanades tubades seisid endiselt kooliraamatud, fotod ja mõned kastid asjadega, mida nad polnud raatsinud ära visata.
Meie pensionipõlv oli rahulik. Rein luges hommikuti ajalehte, käis turul ja kohtus vahel endiste töökaaslastega. Mina osalesin kaks korda nädalas maaliringis, käisin naabritega kepikõndi tegemas ning aitasin reedeti kohalikus kogukonnakeskuses.
Need tegevused tähendasid mulle palju. Olin kogu elu hoolitsenud laste, kodu, oma vanemate ja hiljem lastelaste eest. Pensionile jäädes tekkis mul esimest korda tunne, et osa nädalast kuulub mulle endale.
Ühel hommikul ärkas Rein tavalisest varem. Kuulsin vannitoast kukkuva eseme heli. Kui sinna jõudsin, seisis ta seina najal, nägu viltu ja kõne segane.
Kutsusin kohe kiirabi. Haiglas selgus, et tal oli insult. Õnneks jõudis abi kiiresti. Kõne taastus üsna hästi, kuid vasak käsi jäi nõrgaks ja kõndimiseks vajas ta alguses tugiraami.
Rein oli haiglas kümme päeva. Käisin iga päev tema juures, viisin puhtaid riideid, rääkisin arstidega ja kirjutasin üles ravimite nimed. Ta kurtis haiglatoidu, palatikaaslase norskamise ja ebamugava voodi üle. Mina kuulasin ja kinnitasin, et varsti saab ta koju.
Enne tema tagasitulekut muutsime korteri turvalisemaks. Poeg paigaldas vannituppa käepideme, tütar tõi dušitooli ning mina võtsin ära vaibad, mille taha Rein võis komistada.
Esimestel nädalatel vajas ta tõesti palju abi. Aitasin tal riietuda, pesta, trepist liikuda ja ravimeid võtta. Öösiti ärkasin iga heli peale ning kontrollisin, kas temaga on kõik korras.
Ma loobusin ajutiselt maaliringist ja jalutuskäikudest. See tundus loomulik. Rein oli hirmul ja ka mina kartsin, et midagi võib uuesti juhtuda.
Mõne aja pärast ütlesid arstid, et ta peab võimalikult palju ise tegema. Ta pidi harjutama käe kasutamist, toas kõndimist ning lihtsate igapäevaste toimingutega hakkamasaamist.
Rein aga eelistas, et mina kõik ära teeksin.
«Too mulle vett.»
«Anna pult.»
«Pane aken kinni.»
Ostsime talle väikese kutsenupu hädaolukordadeks, kuid varsti kasutas ta seda ka siis, kui pult asus temast poole meetri kaugusel.
Kui ütlesin, et tahaksin järgmisel nädalal maaliringi tagasi minna, vaatas ta mind solvunult.
«Kas sa jätad mu lihtsalt üksi?»
Selgitasin, et mind pole ainult kaks tundi, telefon on tal käeulatuses ja arst kinnitas, et ta võib lühikest aega üksi olla.
«Praegu on sinu koht siin», vastas ta.
Esimesel korral jäin koju. Helistasin juhendajale ja ütlesin, et ma ei tule. Ka järgmisel nädalal ei läinud.
Rein hakkas järjest rohkem eeldama, et ma ei lähe kuhugi. Ta ei tahtnud, et kohtuksin sõbrannaga, läheksin juuksurisse või jalutaksin kauem kui pool tundi.
Ühel päeval käskis ta mul maaliringist lõplikult loobuda.
«Sul pole praegu nende piltide jaoks aega. Lähed tagasi siis, kui mina olen terve.»
Sel hetkel meenus mulle aeg, mil mulle tehti seljaoperatsioon. Olin siis viiskümmend üheksa ja mitu nädalat vaevu liikusin. Rein käis edasi sõpradega kalal ja malet mängimas.
Mu õde aitas mul pesemas käia. Naabrinaine tõi suppi. Rein tuli koju, sõi nende valmistatud toitu ja küsis:
«Millal kõik jälle normaalseks muutub?»
Mäletasin ka aega pärast ema surma, kui ma ei suutnud magada ega keskenduda. Rein ütles, et pean end kokku võtma, sest tema ei taha kogu aeg kurba nägu vaadata.
Panin ravimikarpide kaane kinni ja küsisin:
«Kus sina olid, kui mina abi vajasin?»
Rein vaatas mind üllatunult.
«Mis sellel praegusega pistmist on?»
«Kõik. Kui mina olin haige, ei loobunud sina oma elust. Nüüd nõuad, et mina loobuksin enda omast.»
Ta vihastas. Ütles, et insult on tõsisem ja et hea naine ei jätaks haiget meest üksi.
Need sõnad tegid haiget, kuid ma ei taganenud.
Rääkisin laste ja perearstiga. Korraldasime koduabilise kolmeks hommikuks nädalas. Tütar hakkas käima ühel õhtul ning poeg viis isa osale taastusravist.
Esimesel korral maaliringi minnes vaatasin pidevalt telefoni. Rein helistas ühe korra ja küsis, kus küpsised on.
«Samas kapis, kus alati», vastasin.
Koju jõudes oli ta pahane, kuid oli endale ise teed teinud.
Järk-järgult muutus Rein iseseisvamaks. Ta õppis turvaliselt pesema, toitu soojendama ja õue pingini kõndima. Mina jätkasin tema eest hoolitsemist, kuid ma ei lubanud enam oma elul täielikult kaduda.
Aasta pärast kõndis ta kodus ilma kepita. Ühel päeval, kui pakkisin maalimisasju kotti, ütles ta:
«Hea, et sa tookord kõigest ei loobunud.»
See polnud päris vabandus. Kuid esimest korda tunnistas ta, et ka minu elul on väärtus.
Kas abikaasa peab haige partneri pärast kõigest loobuma, kui see partner ise poleks tema jaoks sama teinud?
Kui see lugu teid puudutas, jagage seda oma lähedastega.
