Teiste ees nimetas mu mees mind maailma parimaks naiseks, kuid kodus rääkis minuga nagu teenijaga. Meie pulma-aastapäeval keeldusin ma lõpuks kaasa mängimast…
Olin Toomasega abielus olnud peaaegu viiskümmend aastat. Abiellusime noorelt, kui mina töötasin õmblusvabrikus ja tema alustas tööd bussijuhina. Alguses elasime väikeses üürikorteris Tartus, hiljem saime oma kodu ja kasvatasime üles kaks last.
Meie elu oli tavaline. Raha tuli lugeda, suviti sõitsime sugulaste juurde maale, talvel lappisime laste riideid ja hoidsime kokku kütte pealt. Mina jõudsin töölt varem ning seetõttu hakkasin loomulikult valmistama õhtusööki, pesema, koristama ja laste kooliasju kontrollima.
Aastatega muutus see kõik minu kohustuseks.
Teiste ees oli Toomas väga tähelepanelik. Perekondlikel koosviibimistel pani ta käe mulle ümber õlgade, valas mulle veini ja ütles:
«Ilma Maretita poleks ma elus millegagi hakkama saanud. Tema on maailma parim naine.»
Kõik naeratasid. Mu õde ütles sageli, et mul on vedanud, sest mu mees oskab mind hinnata. Ka meie lapsed kasvasid üles teadmisega, et isa peab emast väga lugu.
Ainult mina teadsin, kuidas tema hääl muutus kohe, kui koduuks sulgus.
«Kus mu prillid on?»
«Miks see särk ikka triikimata on?»
«Too mulle teed.»
«Kas sa tõesti ei saanud midagi paremat süüa teha?»
Toomas ei karjunud nii, et naabrid oleksid kuulnud. Ta ei löönud mind ega nimetanud inetute sõnadega. Tema üleolek oli vaikne ja igapäevane. Ta lihtsalt eeldas, et mina teen kõik.
Pärast pensionile jäämist lootsin, et meie elu muutub. Mõtlesin, et käime koos jalutamas, joome hommikuti rahulikult kohvi ja jagame koduseid töid.
Toomas otsustas aga, et pension tähendab puhkust ainult temale. Hommikul luges ta ajalehte, pärast läks sõpradega kohvikusse ja õhtul vaatas televiisorit. Mina koristasin, tegin süüa, käisin poes ja aitasin tütrel lapselaste eest hoolitseda.
Kui ütlesin, et olen väsinud, vastas ta:
«Millest sa väsid? Sa oled ju terve päeva kodus.»
Ühel talvel hakkasid mu käed valutama. Arst ütles, et tegu on liigeseprobleemiga, ja soovitas raskeid kotte mitte kanda. Palusin Toomasel vahel poes käia.
Ta ohkas pahaselt.
«Kas ma pean nüüd veel toidukottidega mööda linna käima? Telli koju.»
Mulle ei teinud haiget mitte tema keeldumine, vaid see, et ta ei küsinud kordagi, kui tugev valu mul on.
Meie kuldpulmadeks broneerisid lapsed Tallinnas väikese restoranisaali. Kohale tulid sugulased Pärnust ja Viljandist, lapselapsed tegid vanadest fotodest video ning tütar aitas mul valida tumesinise kleidi.
Pidupäeva hommikul tõusin kell kuus. Valmistasin külalistele hommikusöögi, triikisin Toomase särgi, otsisin tema lipsu ja puhastasin kingad.
Tema istus köögis ning vaatas kella.
«Kas sa pole ikka veel valmis? Me jääme jälle sinu pärast hiljaks.»
Restoranis muutus ta uuesti hoolitsevaks abikaasaks. Ta tõmbas mulle tooli, hoidis mu kätt ja naeratas fotodel.
Hiljem tõusis ta klaasiga püsti.
«Maret on kõik need aastad hoolitsenud selle eest, et mul millestki puudust ei oleks. Ta pole kunagi kurtnud ja on mind alati naeratusega oodanud.»
Kõik plaksutasid.
Tütar palus ka mul paar sõna öelda. Toomas vaatas mulle rahuliku naeratusega otsa. Ta oli kindel, et tänan teda õnneliku abielu eest.
Tõusin püsti.
«Jah, ma olen tõesti palju aastaid hoolitsenud selle eest, et Toomasel millestki puudust ei oleks. Aga täna tahan öelda ka teise poole. Teiste ees nimetab ta mind maailma parimaks naiseks. Kodus olen ma inimene, kellele antakse korraldusi.»
Saal jäi vaikseks.
Toomas läks näost punaseks.
«Maret, kas me peame seda just praegu arutama?»
«Just praegu. Kodus sa ei kuula mind.»
Ütlesin, et ilusad sõnad külaliste ees ei korva lugupidamatust köögis, kus keegi ei näe. Et ma ei taha enam olla naine, keda kiidetakse selle eest, et ta vaikides teenindab.
Pärast pidu sõitsime koju sõnagi lausumata.
Toomas viskas pintsaku toolile ja ütles:
«Tee mulle teed. Mul valutab selle kõige pärast pea.»
Vaatasin talle otsa.
«Veekeetja on köögis.»
Esimest korda viiekümne aasta jooksul ei tõusnud ma püsti.
Toomas oli mitu päeva solvunud. Ta ütles, et ma alandasin teda laste ees. Mina vastasin, et rääkisin ainult tõtt.
Hakkasin uuesti sõbrannadega kohtuma ja läksin lugemisringi. Ma ei jätnud teda hooletusse, kuid lõpetasin iga tema soovi täitmise.
Alguses pahandas ta iga kord, kui pidi ise kohvi tegema või oma sokke otsima. Hiljem õppis ta pesumasinat kasutama ja vahel isegi nõusid pesema.
Ühel õhtul koristas ta esimest korda ise laua.
«Ma vist ei saanud aru, kui palju sa teed», ütles ta vaikselt.
See polnud täiuslik vabandus. Kuid esimest korda hoidis ta käes meie mõlema taldrikuid, selle asemel et oodata, kuni mina need ära viin.
Kas ma tegin teie arvates valesti, kui rääkisin meie pulma-aastapäeval kogu pere ees tõtt?
Kui see lugu teid puudutas, jagage seda oma lähedastega.
