Lapsed on juba aastaid sama juttu ajanud. „Isa, sa ei saa nii edasi elada. Mine välja, tutvu kellegagi.” Mina ikka oma vastusega: mul on hästi, midagi ei puudu, kuuekümne kahe aastasel mehel pole enam kuhugi kiiret

Aga sel talvel midagi muutus. Ei tea, kas see oli külm, või see, et poeg Andres tuli jaanuaris külla ja jäi ukse taha vait, kui nägi, et korter näeb välja täpselt samamoodi nagu siis, kui ta ema siin elas. Ta ei öelnud midagi. Avas lihtsalt külmiku, sulges selle ja küsis, kas ma olen sel nädalal korralikult söönud.

Registreerisin end tutvumisäppi. Andres aitas, istudes diivanil sülearvuti põlvedel. Tegi minust pildi köögis. Seisan halli kampsuniga, mis mulle jõuluks kinkiti, ja vaatan kuskile kõrvale, sest ei teadnud, kuhu silmad panna.

Maarika leidsin sealt.

Ta oli viiskümmend kaheksa, elas Mustamäel, töötas apteegis. Fotol istus ta kohvikuterrassil kohvi ja päikseprillide seltsis. Midagi erilist polnud. Aga oli midagi selles, kuidas ta istus — rahulikult, poseerimata —, mis tundus mulle aus.

Kirjutasin. Vastas järgmisel päeval. Leppisime kokku, et kohtume teisipäeval pärastlõunal kohvikus Viru tänaval — mõlemale sobis.

Tulin varem. Tellisin kohvi piimaga ja vaatasin ust iga kord, kui keegi sisenes. Kui ta saabus beeži palto ja üle õla pandud kotiga, tõusin liiga kiiresti püsti ja lõin lusika põrandale.

Esimene kord läks hästi. Rääkisime lastest, tööst, sellest, kui imelik on istuda võõra inimese vastas meie vanuses ja üritada tunduda huvitav. Naersime selle üle. Tundus mulle mõistlik naine.

Teisel korral läksime lõunatama restorani Kadriorgu. Ta valis supi ja räime. Mina hakkliha pirukat, kuigi see rasus mind kogu pärastlõuna. Rääkisime tema lahutusest, minu omast. Sellest, kui kaua võtab aega üksi elamisega harjumine. Sellest, et mõnikord istud õhtusöögile ja ei tea täpselt, miks oled lauale kaks klaasi pannud.

Kolmandal korral kohtusime laupäeval. Jalutasime Kadrioru pargis, sest talle meeldis natuke käia. Oli külm, aga päikseline. Ostsime kohvi väikeselt kioskilt ja istusime pingile tiigi ääres.

Olime vait, vaatasime parte. Takistuseta. Üks neist vaikustest, mida ei pea täitma.

Ja siis ütles ta, mind vaatamata, nagu mõtleks valju häälega:

— Tead, kui lahku läksin, ei kartnud ma kõige rohkem üksindust. Kartsin, kui aru sain, et olin juba aastaid üksinda tundnud, kuigi polnud üksinda.

Rohkem ei öelnud. Jäi järve vaatama.

Mina jäin kohvitassiga käes ja ei teadnud, mida vastata. Mitte sellepärast, et see oleks olnud dramaatiline tunnistus. Vaid sellepärast, et see oli täpselt see, mida mina oleksin öelnud, kui oleksin osanud sõnu leida. Kaheksa aastat abikaasaga, kus kumbki elas oma paralleelset elu, ilma suure tülita, ilma deklareeritud armastuse lõputa — lihtsalt kaugus. Kaks inimest, kes jagasid külmikut ja mitte palju muud.

Sel ööl ei maganud ma hästi. Mitte ärevusest. Millestki muust. Äratundmisest, arvatavasti.

Pühapäeva hommikul kirjutasin talle. Ütlesin, et pingil öeldu oli mul peas ringi käinud. Et mina olin sama tundnud, aga ei olnud kellelegi rääkinud, sest ei teadnud, kuidas seletada, et see ei kõlaks kaebusena.

Ta võttis aega vastamiseks. Siis kirjutas: „Hea meel, et pole ainuke.”

Kohtusime neljapäeval. Ja järgmisel laupäeval. Aeglaselt, kiirustamata, nagu asjad käivad, kui pole enam kakskümmend aastat ja tead, et sundida ei tasu.

Mõni nädal tagasi helistas Andres. Ütlesin, et olen kellega tuttavaks saanud. Vaikus. Siis küsis: „Ja?” Selle häälega, kes üritab mitte liiga vara rõõmustada.

Ütlesin, et on veel vara midagi teada. Et kohtume vahel. Et tunnen end hästi.

Ta jäi hetkeks vait ja siis ütles: „Mul on hea meel, isa.”

Panin toru ära ja jäin mõneks ajaks köögitoolist istuma. Toanurgas olev taim vajas vett. Valamus oli üks taldrik. Aknast tuli veidi õhtupäikest.

Ja mõtlesin, et ehk pole kõige julgemat asja selles vanuses armuda. Julge on öelda tõde selle kohta, kuidas oled elanud.

Kas arvad, et on inimesi, kes tunnevad end aastaid üksikuna, isegi tunnistamata seda endale?

Kui see lugu puudutas teid — pange ❤️ ja jagage seda lähedastega.