Kasvatain ja kasvatasin oma poja üksi pärast lahutust. Loobusin kõigest — ainult et temal oleks kõik. Minu 60. sünnipäeval oli telefon terve päeva vaikne. Kell 23:47 tuli sõnum: «Isa, palju õnne, unustasin». Lugesin seda kolm korda. Siis võtsin telefoni ja tegin otsuse, mis oli mul pikka aega peas käinud…

Minu nimi on Toomas. Olen 60-aastane ja elan Tartus.

Minu abielu Piretiga lõppes kui Andres oli nelja-aastane. Suuri draamasid polnud — lihtsalt kaks inimest kellel polnud enam midagi üksteisele öelda ja kes otsustasid lõpetada enne kui teevad rohkem kahju. Andres jäi minu juurde. Piret läks elama Tallinnasse uue elukaaslasega. Alguses helistas nädalavahetustel. Siis üha harvem. Siis peaaegu mitte kunagi.

Nii et olin mina.

Ainult mina.

Esimesed aastad olid tõesti rasked. Töötasin logistikaettevõttes, poolitatud vahetuses, ja pidin kõik organiseerima nii et Andres oleks õigel ajal käes, õhtusöönud, pesemist saanud, kodused ülesanded tehtud. Võtsin tööle naabrinaise Salme, kes võttis ta lasteaiast ja andis vahepala. Makssin talle suure osa oma palgast aga muud võimalust polnud.

Õppisin kartulisuppi tegema vajadusest. Esimestel kuudel oli pasta ja kartul, pasta ja kartul. Siis lisasin tasapisi midagi juurde. Andresel olid selged eelistused juba väikesest — meeldis pannkoogid laupäeviti, vihkas hernestega suppi, palus kotlette reedeti nagu oleks see põhiseaduslik õigus. Tegin kotlette reedeti.

Käisin kõigil arenguvestlustel. Kõigil koolipidudel. Ühel korral olin haige palavikuga ja läksin ikkagi jalgpallimängule, sest Andres oli väravavahiks ja ei tahtnud et isa puudub. Seisin äärejoone ääres sall nina ees.

Ei kurda. Tegin seda sest tahtsin. Andres oli minu vastutus ja minu elu, mõlemad korraga.

Kui ta sai kaheksateist, läks õppima Tallinnasse. Informaatika. Rõõmustasin väga — see oli tema soov ja ta oli selle nimel töötanud. Korter jäi korraga vaikseks aga ütlesin endale et see on normaalne, nii peabki olema.

Alguses helistas üsna tihti. Siis nädalavahetustel. Siis kui oli midagi vaja — raha raamatu jaoks, et teeksin ülekande, et otsiksin mingit infot. Mina vastasin alati. Olin alati olemas.

Lõpetas kolm aastat tagasi. Leidis töö Tallinnas, kohtas tüdruku, ehitas oma elu. Tulin teda kaks korda vaatama. Esimesel korral jäin tema korterisse, diivanile, sest külalistuba polnud. Teisel korral ütles et parem hotellis, nii on kõigil mugavam. Tundus veider aga ei öelnud midagi.

Helistamised harvenesid. Jõuludel tuli, jah. Mõnel pühal. Aga iga kord lühem, iga kord telefon käes, iga kord rohkem tagasisõidu ootuses.

Sel aastal sain kuuekümne aastaseks.

Ümmargune number. Ei oodanud pidu ega midagi erilist. Aga mõtlesin — helistab kindlasti. Mõtlesin et äkki tuleb nädalavahetuseks, sööme koos, räägime natuke päriselt.

Telefon oli terve päeva vaikne.

Ärkasin, sõin hommikusööki üksi, käisin jalutamas nagu pühapäeviti teen. Tulin tagasi, sõin riisi mille olin valmistanud, vaatasin natuke telekat. Iga tund vaatasin telefoni. Midagi.

Kell üheksa õhtul helistas õde Tartust. Rääkisime pool tundi. Ta laulis mulle sünnipäevalaulu, ajas naerma. Kui lõpetasin, jäi telefon jälle vaikseks.

Kell 23:47, kui olin juba voodis, värisees telefon.

Sõnum Andreselt.

«Isa, palju õnne, unustasin. Suudlused.»

Lugesin korra.

Lugesin teist korda.

Lugesin kolmandat korda.

Unustasin.

Polnud reisil ilma ühenduseta. Polnud haiglas. Polnud ühelgi põhjendatud olukorral. Lihtsalt unustas. Nagu unustatakse leiba osta või arve maksta.

Kuuskümmend aastat. Kolmkümmend kuus aastat teda üksi kasvatades. Kotletid reedeti. Palavik äärejoone ääres. Diivan tema korteris.

Unustas.

Ei vastanud sõnumile sel ööl. Jäin lamama laes vaatamas, telefon näoga allapoole öökapil.

Ja tegin otsuse mis oli mul peas käinud juba ammu aga mille olin alati kõrvale lükanud sest tundus isekas.

Edaspidi elan enda jaoks.

Ei oota kõnesid. Ei ole kättesaadav iga hetk. Ei organiseeri oma elu ümber nende lünkade järgi mida ta mulle jätab.

Olen kuuekümne aastane.

Ja esimest korda ammu ei tundu see millegi lõpuna.

See tundub algusena.

Kas oled kunagi tundnud et annad kõik kellegi jaoks ja tuli hetk mil pidid valima — jätkata ootamist või hakata elama enda jaoks?

Kui see lugu puudutas su südant — vajuta ❤️ ja jaga seda kellegi lähedasega, kes seda vajab.