Tütar helistas ja palus reedel lastelastega kodus olla. Ütlesin ei. Esimest korda viie aasta jooksul. Panin toru ära ja ei teadnud — kas nutta või rõõmustada…

Minu nimi on Valve. Olen 67-aastane ja elan Tartus.

Viis aastat olin see, mida tütar Kersti vajas. Valvelasteaed. Esmaspäeviti võtsin lapsed lasteaiast, sest tema lõpetas töö hilja. Kolmapäeviti jäin nende juurde ööbima, kui mees sõitis lähetusse. Reedeti — alati reedeti — kõik kolm minu juures. Õhtusöök, pesemine, jutt, kõik kolm voodis.

Ta ei palunud seda halva kavatsusega. Nii oli välja kujunenud. Mina ütlesin jah, sest armastan lapselapsi, sest Kersti töötab palju, sest selleks olen. Ja, ausalt öeldes, sest pärast seda kui mees Endel neli aastat tagasi suri, tundus korter väga suur ja reedeti lastega täitis tunnid.

Aga sel konkreetsel reedel oli mul plaanid.

Pisike asi — kohtumine kahe naabruskonna sõbrannaga, keda polnud suve algusest näinud. Olime laua broneerinud väikeses restoranis kodu lähedal. Midagi erilist polnud. Aga see oli minu oma.

Kui Kersti teisipäeval helistas ja lastest rääkis, jäin hetkeks vait.

— Reedel ei saa — ütlesin.

Vaikus.

— Kuidas ei saa?

— Mul on plaanid, Kersti.

Veel üks vaikus. Pikem.

— Hästi — ütles ta. Ja pani toru ära.

Jäin diivanile istuma telefon käes. Süda lõi kummaliselt. Midagi halba polnud teinud. Ütlesin lihtsalt et mul on plaanid. Aga tundsin end nagu oleksin milleski olulises alt vedanud.

Järgmistel päevadel Kersti ei helistanud.

Kolmapäeval — midagi. Neljapäeval — midagi. Vaatasin telefoni ja mõtlesin — äkki helistan ise? Aga ei helistanud. Sest kui helistaksin, siis ainult selleks et vabandada. Ja vabandada polnud mille pärast.

Reedel läksin sõbrannادega õhtustama. Tellisime menüü, jõime veini, rääkisime kolm tundi kõigest ja ei millestki. Bussiga koju sõites mõtlesin — seda vajasin ka.

Laupäeva hommikul helises uksekellas.

Kersti oli ukse ees. Ilma lasteta. Üksi, juuksed kokku seotud, nägu inimese moodi kes on vähe maganud.

— Kas saan sisse tulla?

Tuli sisse, keetsin kohvi. Istusime köögis laua ääres — nagu oleme teinud sellest ajast, kui ta oli väike.

Istus mõnda aega vaikides, mõlema käega tassi hoides.

— Ärritasin mind, et ütlesid ei — ütles ta lõpuks.

— Tean — vastasin.

— Aga siis mõtlesin… — Jäi seisma. — Millal viimati küsisin kas sa tahad?

Ei vastanud, sest vastus oli ilmselge.

— Pean alati iseenesestmõistetavaks et saad — jätkas ta. — Et tahad. Et oled vaba.

— Enamasti tahan — ütlesin. — Aga reedel oli mul plaanid.

— Kellega?

— Eetaga ja Marega. Pole mitu kuud kohtunud.

Kersti vaatas tassi.

— Oli hea?

— Jah.

Vaikus.

— Hea meel — ütles ta. Ja see oli tõsiselt, mitte viisakusest.

Jõime kohvi palju rääkimata. Enne lahkumist kallistas mind ukse juures — üks nendest pikkadest kallistustest, mida ta peaaegu ei anna, sest nii ta on olnud, juba väikesest peale.

— Järgmisel kuul on minu sünnipäev — ütlesin kui ta juba trepikojas oli.

Pöördus ümber.

— Tean, ema.

— Sel aastal tahaksin et läheksime ainult meie kaks. Lõunale. Ilma lasteta.

Vaatas mind hetke.

— Kokku lepitud — ütles ta.

Sulgesin ukse ja toetasin end hetkeks selle vastu.

Viis aastat kulus ühe korra ei ütlemiseks.

Ja selgus et see ei oli algus millelegi, mis oleks pidanud palju varem algama.

Aus jutuajamine. Ilma lasteta meie vahel. Ainult meie kaks.

Nagu siis, kui tal oli kakskümmend aastat ja istusime samas köögis ja rääkisime kõigest.

Oleksin tahtnud et see nii kaua ei oleks võtnud.

Kas seadsid kunagi liiga hilja piiri kellegagi keda armastad — ja kui seadsid, läksid asjad paremaks?

Kui see lugu puudutas su südant — vajuta ❤️ ja jaga seda kellegi lähedasega, kes seda vajab.