Kasvatain poega üksi alates tema 15. eluaastast. Tema pulmas tänas ta tostis kõiki — peale minu. Süda pigistus iga sekundiga. Aga otsustasin vaikida, mitte rikkuda tema päeva. Kuni kõik istusid — ja poeg tõusis uuesti. Ja ütles midagi, mille jaoks tasub seda elu elada…

Minu nimi on Raivo. Olen 58-aastane ja elan Tartus.

Mu naine Moonika suri ühel märtsiteisipäeval, kui Markusel oli viisteist aastat. Vähk. Kiire, julm, ilma et oleks andnud meile aega valmistuda. Ühel päeval istus ta diivanil pesu voltides ja kolm kuud hiljem teda enam polnud.

Markus oli veel poiss. Viisteist aastat. See vanus, mil lapsed vajavad emasid viisil, mida isad ei suuda alati täita. Proovisin. Ei õnnestunud alati. Olid nädalad, mil me mõlemad käisime mööda maja nagu varjud, ei teadnud mida üksteisele öelda, sõime vaikides seda, mida suutsin valmistada — mis alguses oli vähe ja halb.

Õppisin kartulisuppi tegema, sest see oli ainus asi, mida Markus esimestel kuudel ilma protestita sõi. Tegin seda esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti. Sama supp. Tema ei kurtanud. Mina ei öelnud midagi.

Tasapisi tulime välja.

Käisin kõigil tema arenguvestlustel. Kõigil tema korvpallimängudel — mängis kuni seitsmeteistkümmendani, oli mängujuht, mitte eriti pikk aga kiire. Õppisin mängureegleid, et oleks millestki rääkida. Ostsin raamatu. Korvpalli reeglite raamatu, viiekümne kaheksaaastane isa. Lugesin läbi.

Kui ta täitis kaheksateist ja läks õigusteadust õppima Tallinnasse, jäin korterisse ega teadnud mida teha nii suure vaikusega. Helistasin pühapäeviti. Ta vastas mõnikord, mõnikord mitte. Oli noor, omas oma elu. Sain aru, kuigi valutas.

Suvedel tuli tagasi. Tõi määrdunud pesu, nälja ja selle üliõpilaskorteri lõhna mis on kõigil ühtemoodi. Mina pesin, tegin süüa, kuulasin. Tema rääkis vähe olulisest. Me mõlemad olime sellised — väheste sõnadega tõsiste asjade kohta.

Lõpetas õigusteaduse. Leidis töö Tallinnas. Kohtas Kairit — Pärnust pärit tüdruk, samuti jurist, tõsine, nutikas, naeratusega mis pääseb välja kui midagi teda päriselt naerutab. Esimest korda kui ta ta koju tõi, märkasin et Markus oli õnnelik viisil, mida polnud temas näinud enne Moonika surma.

Rõõmustasin. Väga.

Pulm oli eelmisel laupäeval Tartu lähedal mõisas. Kakssada inimest. Palju päikest, palju müra, palju inimesi keda ei tundnud. Istusin pealauas, Kairi õe kõrval.

Kõik läks hästi kuni tostini.

Markus tõusis pokaaliga käes. Hakkas rääkima — aeglaselt, selle rahulikul häälega mis tal on kui on närvis aga püüab varjata. Tänas Kairit. Kairi vanemaid. Ülikooli sõpru, töökaaslasi. Mainis vanaema, kes oli tulnud Pärnust kaheksakümne kahe aastasena.

Mina kuulasin.

Ja ootasin.

Iga nimi mida ütles, mõtlesin — nüüd. Nüüd tuleb.

Mainis nõbu. Sõpra kooliajast, kes oli tulnud Soomest.

Mina ootasin edasi.

Ja siis tõstis ta pokaalit, vaatas Kairit, ütles «teie eest» — ja istus.

Aplauside müra täitis saali.

Mina ei aplodeerinud. Käed olid laual ja vaatasin laudlina. Valge, väikeste tikitud lilledega. Vaatasin neid lilli, sest pidin vaatama midagi mis polnud kellegi nägu.

Ei olnud vihane. Oli midagi mis pigistas seest ja millel polnud selget nime.

Ütlesin endale — pole midagi. See on tema päev. Ta on õnnelik. See on see mis loeb.

Valasin vett. Jõin aeglaselt.

Ja siis kuulsin tema häält uuesti.

Markus oli uuesti tõusnud.

Saal vaikis tasapisi. Ta ootas kuni oli päris vaikus. Siis vaatas sinna, kus mina istusin.

— Vabandage — ütles ta. — Jätsin kõige tähtsama ütlemata.

Tegi pausi.

— Kakskümmend kolm aastat tagasi suri mu ema ühel märtsiteisipäeval. Ja mu isa jäi üksi viisteist-aastase poisiga, kes ei teadnud mida teha valuga ja kes ei teinud asja ka kergemaks.

Saal oli täiesti vaikne.

— Mu isa õppis kartulisuppi tegema, sest see oli ainus asi mida mina sõin. Ostis korvpalli reeglite raamatu viiekümne ja mõne aastasena et oleks millest minuga rääkida. Käis igal mängul, igal arenguvestlusel, igal asjal mis loeb — ja paljudel mis ei loendanud aga mida ma temalt palusin.

Tundsin et mu nägu põleb.

— Ta ei kurtnud kunagi. Ei öelnud mulle kunagi et on väsinud. Ei lasknud mul kunagi tunda et olen koorem.

Pidin pea alla laskma.

— Ei tea kas olen see mees kes olen tänu millelegi mida ise tegin. Arvan et olen see mees kes olen, sest mul oli isa kes otsustas olla kohal — ajal mil oleks olnud väga lihtne mitte olla.

Hääl murdus viimasel lausel.

Terve saal nuttis. Kairi nuttis. Kairi ema nuttis. Inimesed kes mind üldse ei tundnud nutsid.

Mina ka.

Esimest korda pärast Moonika matuseid nutsin päriselt — ilma et püüdsin vastu pidada, ilma et vaatasin kõrvale.

Markus tuli lavalt alla, läbis saali ja kallistas mind.

Ei öelnud rohkem midagi.

Ei olnud vaja.

Terve nädala olen mõelnud sellele kartulisupile esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti.

Korvpalli reeglite raamatule mis on ikka riiulil.

Moonikat, kes ei saanud olla kohal — aga kes oli kuidagi kõiges mida Markus ütles.

Ei tea kas tegin õigesti. Ei tea kas tegin vigu — kindlasti, palju.

Aga tean et olin kohal.

Ja selgub et see oligi ainus mida ta vajas.

Kas sinu elus on keegi, kes oli alati kohal — vaikides, midagi nõudmata — kellele pole veel öelnud mida see sulle tähendab?

Kui see lugu puudutas su südant — vajuta ❤️ ja jaga seda kellegi lähedasega, kes seda vajab.