Huvitav

Elan üksi samas korteris Tartus kus kasvatsin oma kolm last. Üheksakümmend ruutmeetrit mis olid varem väikesed ja mis nüüd tunduvad

Ma ei unusta kunagi seda päeva. Oli juba hilja, kui Klara viskas jope selga ja pärast suudlust põsele ütles: —

Isa on lesestunud kaheksa aastat. Ema suri kiire vähiga — kuus kuud diagnoosist lõpuni. Isa ei rääkinud sellest palju. Ta

Isal oli infarkt teisipäeval hommikul. Helistas mulle ise — see tundus juba imelik, et suutis helistada. Ütles et tal oli

Ema oli alati see kes hoidis kõike koos. See kes helistas pühapäeviti ilma eranditeta. See kes pani külaskäikudel toidukarbid kaasa.

Lahutasime neli aastat tagasi. See ei olnud dramaatiline lahutus — see oli üks neist lahutustest mis valutab just sellepärast et

Ema suri märtsis. Teisipäeval hommikul, Tartu ülikooli kliinikus, pärast kolme kuud mida keegi meist ei taha liiga palju meenutada. Nad

Mu tütrel Liisil oli üheksa aastat kui õnnetus juhtus. Auto ülekäigurajal. Üks sekund. Ja maailm mida me tundsime — kadus.

Oleme koos kolmkümmend aastat. Kolmkümmend aastat mille jooksul oleme teinud absoluutselt kõik — ostsime korteri Kadriorus, kasvatasime üles kaks last,

Viitkümnendat sünnipäeva plaanisin lihtsalt. Mitte sellepärast, et ei tahtnud pidu — lihtsalt olen kogu elu olnud see, kes teistele korraldab.