Author: Olivia

Minu vanaema ja vanaisa lahutasid pärast 41 aastat koos elamist. Kui seda esimest korda kuulsin, tuli selline kummaline tunne nagu

Kogu elu kartsin kõige rohkem mitte vaesust, mitte haigusi ega isegi mitte reetmist. Kõige rohkem kartsin jääda üksi. Mulle tundus

Mul oli kolmkümmend aastat ja tundus et elu on kuidagi mööda läinud. Sõbrannad olid juba ammu pered loonud, mõned kasvatavad

Kuu aega tagasi nägin täiesti juhuslikult turul oma endist miniat. Alguses ei tundnud teda isegi ära. Ta oli nii muutunud,

Minu ema on alati osanud ukse kinni lüüa nii et krohv pudeneb mõlemalt poolt seina. Kuuekümne seitsme eluaasta jooksul on

Mul on oma elu, oma asjad, oma tervis, mis muide pole enam see mis kolmekümneselt. Töötan, mul on sõbrannad, aiamaa,

Vast võib mind nimetada vanamoeliseks või dinosauruseks, aga ma ei mõista absoluutselt praegust moodi kohe suhtesse hüpata, üksteist tundmata. Mehe

Poeg ei ole meile juba 3 kuud rahu andnud. Nõuab, ähvardab, manipuleerib. See ei ole laps, kes palub mänguasja —

Nädal tagasi tähistasin oma sünnipäeva. Ja teate mida? See oli ilmselt viimane kord! Sain 30-aastaseks. Tegelikult oli see minu esimene

Arvatavasti juhib meid tõesti saatus. Sel päeval läks kõik teisiti kui tavaliselt. Äratuskell ei helisanud, siis enne väljumist märkasin, et