Juba kolm aastat kannan iga kuu pojanaisele üle 200 eurot Mia lisaks võimlemistrennide eest. Aprillis küsisin Mialt, kuidas tal võimlemisega läheb. Ta vastas, et ta ei ole kunagi mingis võimlemistrennis käinud

Kakssada eurot. Iga kuu. Püsimakse, seadistatud kuu kolmandaks päevaks, selgitusega: „Mia – võimlemine.” Kolme aasta jooksul ei ole ma vahele jätnud ühtegi. Kolmkümmend kuus makset, seitse tuhat kakssada eurot. Arvutasin seda peast kolme sekundiga — kolmkümmend kaheksa aastat raamatupidamises jätab sellised refleksid igavesti.

Ja siis arvutasin uuesti, sest ei suutnud uskuda.

Algus oli süütu. Mu pojanaine Liis mainis ühel pühapäeval lõuna ajal, et Mia jooksis kodus ringi nagu vänt ja töökaaslane soovitas suurepärast võimlemistrenni Lasnamäel. Head trennid, professionaalne treener, aga hind oli selline, et Mareki palga ja tema poole kohaga — ei tuleks välja. Mäletan, kuidas ta õlgu kehitas ja lisas: „Pole hullu, järgmisel aastal vahest.”

Ma ei oodanud hommikuni. Sama õhtul istusin sülearvuti taha, avasin internetipanga ja seadistasin püsimakse. Kakssada eurot — trennid pluss varustus, nagu Liis arvutas. Kuu kolmandal päeval, et tal jääks aega tasuda kümnendaks. Saatsin sõnumi: tehtud, ei pea tänama, see on Miale.

Vastas kolme südamega.

Mia oli siis viieaastane. Nüüd on kaheksa. Nende kolme aasta jooksul nägin teda umbes kaks korda kuus — Marek ja Liis elavad Lasnamäel, mina Kesklinnas, tehniliselt sama Tallinn, aga peab kokku leppima, bussi võtma. Käisin pühapäeva lõunatel, mõnikord viisin Mia jäätist söömaпotsast Pirita teel. Räägime koolist, naabri kassidest, joonistustest, mida ta viltpennidega igale leheleidetud paberile teeb. Võimlemisest tegelikult mitte kunagi.

Ja milleks pidin küsima? Raha läks, makse käis iga kuu, Liis ei maininud kunagi mingit probleemi. Ja mina — kolmkümmend kaheksa aastat numbriveergude vaatamist, kolmkümmend kaheksa aastat kontrollimist senti senti vastu — usaldasin. Mitte numbreid seekord. Inimest.

Aprillis sõitsin lihavõtteteks neile külla. Pärast hommikusööki läks Marek garaaži, Liis koorisid õunu pirukaks ja mina jäin Miaga tema toas. Ta joonistas hobust — sinist, roosa lakaga. Ja siis küsisin, niisama: „Mia, kuidas läheb võimlemisega? Teed juba ratasid?”

Mia tõstis pea paberilt ja vaatas mind nii, nagu lapsed vaatavad, kui täiskasvanu ütleb midagi imelikku.

— Mis võimlemine, vanaema?

Naersin. Mõtlesin, et vahest kutsutakse seda nüüd teisiti, midagi moodsamat.

— Need trennid, kus käid. Lasnamäel, see trenn.

Mia raputas pead.

— Ma ei käi kuskil, vanaema. Pärast kooli olen huviringis ja siis tuleb ema mulle järele.

Kogu maailm jäi hetkeks seisma. Kuulsin, kuidas Liis teisel pool seina õunu lõikab — rahulikult, ühtlaselt. Tuk, tuk, tuk. Nagu midagi ei oleks.

Seitse tuhat kakssada eurot.

Ma ei öelnud Miale rohkem midagi. Sasisin tema pead, kiitsin roosa lakaga hobust ja läksin tagasi kööki. Liis seisis tööpinna juures, puistas kaneeli õunte peale. Naeratas mulle. Tavaliselt. Nagu kõik need viimased kolm aastat.

Ja ma vaatasin teda ja nägin neid kolmekümmend kuut makset. Igaüks kolmandal. Igaühel sama selgitus. Mia – võimlemine. Mia – võimlemine. Mia – võimlemine.

Lihavõttelauas ei öelnud ma midagi. Söösime neljakesi, Marek jutustas tööl tehtavast remondist, Mia söi pasha-kooki ja sai šokolaadi lõuani, Liis pani Marekile salatit ja küsis, kas valada teed juurde. Tavaliselt. Pereõhtul. Püha nagu püha.

Õhtul, kodus, istusin köögilaua taha ja avasin telefonis ülekannete ajalugu. Kerisin alla. Märts. Veebruar. Jaanuar. Detsember. Tagasi, tagasi, tagasi, kuni esimeseni, kolm aastat tagasi. Kõik samale kontole. Kõik sama selgitusega.

Mõtlesin: vahest Mia unustas. Vahest käis ja jättis, ja Liis registreeris ta millessegi teise. Vahest on seletus, mida ma ei näe. Sest nii käitub aju, kui ta ei taha tunnistada ilmselget. Otsib väljapääsu, mida ei ole.

Järgmisel päeval helistasin võimlemistrenni Lasnamäele. Esitlesin end vanaemana. Vastuvõtutüdruk kontrollis süsteemist: ei, ükski Mia Tamm ei ole kunagi registreeritud.

Kolm ööd ei saanud ma magada. Lebasin pimeduses ja mõtlesin, mida teha. Öelda Marekile? Helistada Liisile? Teeselda, et midagi ei ole juhtunud? Viimane variant oli kõige lihtsam — ja just seetõttu teadsin, et ei saa seda valida. Sest kolmkümmend kaheksa aastat raamatupidamises õpetab üht: kui midagi ei klapi, siis see ei klapi, ja klappimise teesklus muudab asja vaid hullemaks.

Neljapäeval sõitsin neile. Marek oli tööl. Liis avas ukse, naeratades, kutsus kohvile. Mia oli koolis. Istusin köögilaua taha — selle taha, mille juures kolm aastat tagasi võimlemisest kuulsin.

— Liis, — ütlesin, — Mia ei ole kunagi käinud mingis võimlemises.

Vaatasin teda ja näin täpselt seda hetke, mil inimene mõistab, et vale on läbi. See kestab silmapilgu. Suu proovib veel naeratada, aga silmad juba teavad.

Ta ei karjunud. Ei eitanud. Istus minu vastas, peitis näo kätesse ja ütles vaikselt, peaaegu sosinal: tal oli enne pulmi võetud laen. Ülikooliajast, lisaks intressid, ja teine laen esimese tasumiseks, ja nii edasi. Marek ei teadnud. Mitte keegi ei teadnud.

Ja lisas: vabandust. Ja see oli vist kõige hullem, sest see sõna oli nii vaikne ja siiras, et hetkeks tahtsin uskuda, et see piisab.

Aga seitse tuhat kakssada eurot lebas meie vahel laual nagu arve, mida ei saa ühe sõnaga tühistada.

Sõitsin koju ja tühistasin püsimakse. Telefoni ekraanile ilmus kinnitus: püsimakse tühistatud. Vaatasin sellele teadet kauem, kui peaks. Sest see ei käi raha kohta. Raha on numbrid, ja numbreid saab alati kokku lugeda. See käib selle kohta, et kolm aastat kirjutasin oma lapselapse nime ülekande selgitusse, samal ajal kui keegi muutis selle nime valeks.

Marekile ei ole ma midagi öelnud. Veel mitte. Ja ma ei tea, kas peaksin — sest see võib nende abielu hävitada, ja siis kaotaks Mia kodu, kus ta on õnnelik. Või mitte öelda — ja siis saan ma olla see, kes teab ja vaikib.

Vahel ärkan öösel ja mõtlen, et Liis istub praegu tõenäoliselt oma korteris ja mõtleb täpselt sama peale.

Ja Mia joonistab edasi siniseid hobuseid roosa lakaga.

Ja ei käi endiselt võimlemises.

Kas arvad, et peaksin sellest pojale rääkima, või on tõdesid, mida väikeste pärast on parem rahule jätta?

Kui see lugu puudutas teid — pange ❤️ ja jagage seda lähedastega.