Andsin naabrile küttepuude eest raha ette. Puid ta ei toonud, aga järgmisel hommikul tuli tema naine meie ukse taha

Olen perega juba aastaid linnas elanud, kuid oma vanematekodu külas pole ma kunagi tahtnud maha müüa. Käime naisega seal kevadest sügiseni üsna tihti. Istutame lilli, teeme aias tööd ja lihtsalt puhkame linnast.

Vana maja tähendab muidugi alati tegemist. Kord vajab midagi parandamist, kord tuleb aeda korrastada ja enne külmade tulekut peab küttepuude eest hoolitsema. Me pole naisega enam noored, kuid oleme harjunud ise hakkama saama.

Meie kõrval elavad Andres ja Mari. Mõlemad on umbes viiekümnesed. Neil on vanematelt jäänud korralik maja ja suur maatükk, kuid rahaga on neil pidevalt kitsas. Kindlat tööd pole kummalgi juba ammu olnud. Vahel teevad külas mõne juhutöö.

Mu naisel oli neist alati kahju. Kui meil jäi üle korralikke riideid, viis ta need Marile. Vahel ostis poest midagi rohkem ja viis neilegi. Mina ei olnud selle vastu. Mõtlesin, et kui inimesel on raske, siis miks mitte aidata, kui meil on võimalik.

Eelmisel sügisel oli mul vaja talveks küttepuid.

Ühel päeval kohtasin Andrest ja küsisin, kas ta tahaks need mulle tuua. Ütlesin kohe, et tasuta ma tööd ei oota ja maksan talle kokkulepitud summa.

Andres oli nõus. Mõne aja pärast tuli ta aga tagasi jutuga, et tema vana kirves on katki ja ilma uue tööriistata ei saa ta metsa minna. Ta küsis osa rahast ette.

Andsin talle.

Mitte laenuks, vaid et inimene saaks töö ära teha ja samal ajal natuke teenida.

Möödus nädal. Siis teine.

Puid ei tulnud.

Kui Andrest nägin, oli tal alati uus seletus. Kord polnud ilm sobiv, kord oli selg valus, siis lubas, et järgmisel nädalal teeb kindlasti ära.

Lõpuks sain aru, et võin talveni ootama jäädagi. Raha polnud nii suur, et oleksin tahtnud selle pärast naabriga sõdima hakata. Võtsin seda kui õppetundi ja tellisin puud mujalt.

Ühel hommikul toodi meile suur koorem kuivi küttepuid. Mehed laadisid need maja juurde maha, edasi hakkasime naisega ise puid kuuri kandma.

Tegime seda peaaegu terve päeva. Võtsime natuke korraga, puhkasime ja jätkasime jälle. Õhtuks olid selg ja käed korralikult väsinud.

Mari oli suure osa päevast oma õues. Ta nägi väga hästi, mida me teeme.

Mingil hetkel ütles naine mulle: „Ta on meid juba mitu korda vaadanud. Oleks võinud vähemalt küsida, kas on abi vaja.”

Mõtlesin täpselt sama, eriti arvestades seda, et tema mees oli meilt puude eest raha ette saanud. Aga ütlesin naisele, et jätame selle sinnapaika. Saame ise hakkama.

Õhtuks olid puud lõpuks kuuris.

Järgmisel hommikul koputati uksele.

Ukse taga seisis Mari.

Arvasin esimese hooga, et Andres saatis ta raha pärast vabandama. Aga Mari ütles hoopis, et neil on küttepuud peaaegu otsas.

Siis vaatas ta meie kuuri poole ja küsis, kas me võiksime neile natuke oma puudest anda.

Mitte paar halgu.

Ta tahtis umbes veerand kuupmeetrit.

Alguses ei osanud ma isegi midagi vastata.

Küsisin, kas ta teab, et Andres võttis minult just küttepuude toomiseks raha ette ega toonud mulle mitte midagi.

Mari kehitas õlgu ja ütles, et neil on praegu raske ning Andres teeb puud hiljem ära.

Siis tuletasin talle meelde eelmist päeva.

„Mari, sina nägid, kuidas me naisega neid puid terve päeva kuuri tassisime. Te olete meile endiselt raha võlgu. Sa ei tulnud kordagi isegi küsima, kas saaksid aidata. Ja täna tuled paluma, et annaksime sulle needsamad puud tasuta?”

Tema vastust ei unusta ma vist niipea.

Mari vaatas mulle täiesti rahulikult otsa ja ütles: „Aga mina olen naine. Kas mina pean siis puid tassima?”

Ma vaatasin teda paar sekundit ega uskunud oma kõrvu.

„Minu naine on ka naine,” vastasin. „Tema tassis eile terve päeva.”

Mari solvus. Ütles, et meil on ju puid palju ja veerand kuupmeetrit ei muudaks midagi. Tema arvates olime meie need, kes käitusid inetult, sest meil oli võimalik aidata, aga me ei tahtnud.

Siis ütlesin esimest korda väga selgelt, et ei.

Mitte ühegi halu.

Asi polnud enam rahas ega isegi puudes. Olime neid varem aidanud, sest arvasime, et neil on lihtsalt raske. Pakkusin Andresele võimalust raha teenida, maksin talle ette ja lõpuks pidime ikkagi puud mujalt ostma ning ise kuuri kandma.

Ja pärast kõike seda tuli tema naine järgmisel hommikul meie ukse taha ning arvas, et meie kohustus on neid veel kord aidata.

Sellest päevast alates olen ühe asja enda jaoks selgeks saanud: abi ja ärakasutamise vahel on piir. Kui inimene ise ei taha oma olukorra parandamiseks midagi teha, ei saa teised seda tema eest lõputult teha.

Mida oleksite teie minu asemel teinud? Kas oleksite Marile siiski küttepuid andnud, sest külma majja ei saa kedagi jätta, või oleksite pärast sellist käitumist samuti keeldunud?