Olen 83-aastane, aga ma ei ole siiani suutnud unustada, kuidas mu naine mind 1978

Olin 35-aastane, kui sain teada, et mu naine oli mind petnud. Sellest on möödas peaaegu pool sajandit. Olen ammu vana mees, mu poeg on täiskasvanud, mul on lapselapsed ja elu on viinud mind väga kaugele sellest 1978. aasta suvest. Aga on asju, mille puhul aeg teeb valu väiksemaks, kuid ei kustuta mälestust.

Olime Heleniga selleks ajaks kümme aastat abielus olnud. Meil oli poeg, oma kodu äärelinnas ja täiesti tavaline pereelu. Mina töötasin insenerina. Helen oli mitu aastat rohkem kodu ja lapsega tegelenud ning kui ta sai tööle kohalikku kunstigaleriisse, olin tema üle siiralt rõõmus.

Ta tuli esimestel nädalatel koju elevil, rääkis näitustest, kunstnikest ja uutest inimestest. Mulle meeldis näha, et tal oli jälle midagi päris oma. Ma ei olnud kunagi mees, kes küsib, kellega naine räägib või miks ta viis minutit hiljem koju jõudis. Kümme aastat abielu oli mulle õpetanud, et kui sa inimest armastad, siis sa usaldad teda.

Mõne aja pärast hakkas Helen õhtuti hiljem koju jõudma. Alguses polnud selles midagi imelikku. Galeriis valmistati ette näitusi ja vahel tuli pärast tööpäeva veel midagi lõpetada. Hiljem lisandusid koosolekud ja muud tegemised.

Tol ajal ei saanud sa saata sõnumit ja küsida, kus inimene on. Kodus oli telefon. Kui Helen ütles, et jõuab kaheksaks, siis panin pojale õhtusöögi valmis ja ootasin.

Tasapisi hakkasin siiski märkama, et midagi on muutunud. Asi polnud ainult hilistes õhtutes. Helen rääkis mulle oma tööst järjest vähem. Galerii kuraator Mark, keda ta alguses sageli mainis, kadus tema juttudest peaaegu täielikult.

Ühel õhtul küsisin temalt otse, kas tema ja Marki vahel on midagi.

Helen vaatas mulle otsa ja ütles, et ma kujutan endale asju ette.

Ma uskusin teda.

Just seda on mul praegu kõige raskem meenutada. Mitte seda, et ma olin rumal, vaid seda, kui lihtne oli mul oma naist uskuda. Ta oli mu lapse ema ja inimene, kellega olin kümme aastat oma elu jaganud. Miks oleksin pidanud arvama, et ta vaatab mulle silma ja valetab?

Mõni päev hiljem lõpetasin töö varem ja sõitsin galerii juurest läbi. Nägin Helenit koos Markiga välja tulemas. Nad seisid tema auto juures, rääkisid ja naersid. Midagi sellist ei juhtunud, mille pärast oleksin saanud kohe nende juurde minna ja stseeni korraldada. Sõitsin koju.

Ma ei öelnud Helenile, et olin neid näinud.

Umbes nädal hiljem rääkis minuga üks tema kolleeg. Ta ei tahtnud üksikasjadesse minna, kuid ütles lõpuks, et Heleni ja Marki suhe ei ole ainult tööalane.

Sel õhtul ootasin, kuni meie poeg magama jäi, ja küsisin Helenilt uuesti.

Seekord ta enam ei eitanud.

Ta ütles, et nende vahel oli midagi juhtunud, kuid ainult üks kord. Et see oli viga. Et ta kahetses. Et Mark ei tähendanud talle midagi ja ta ei tahtnud kaotada mind ega meie peret.

Ma mäletan, kuidas ta kordas: „Ainult üks kord.”

Nagu muudaks see asja väiksemaks.

Ma ei karjunud. Ma ei visanud teda kodust välja. Ma ei tahtnud, et meie poeg ärkaks ja näeks oma vanemaid teineteise peale karjumas.

Järgmisel hommikul läksin tööle nagu tavaliselt.

Ja võib-olla just seda päeva mäletan ma kõige valusamalt. Õhtul tulin koju, poeg rääkis mulle koolist, Helen pani toidu lauale ja väljast vaadates oli kõik täpselt nagu nädal varem. Ainult mina teadsin, et enam ei olnud.

Helen palus mul talle võimaluse anda. Meil oli laps ja kümme ühist aastat. Ma ei tahtnud seda kõike ühe päevaga lõpetada. Nii et ma jäin.

Ta lahkus galeriist. Ma ei kuulnud Markist enam midagi. Helen püüdis meie abielu päästa ja mina püüdsin talle andestada.

Ma ei kontrollinud tema asju ega helistanud talle tööle. Ma ei tahtnud elada valvurina omaenda abielus.

Aga kui ta jäi hiljaks, vaatasin kella.

Kui kodutelefon õhtul helises, kuulasin tähelepanelikumalt, kuidas ta vastas.

Kui ta ütles, et läheb sõbrannaga välja, tabasin end mõttelt, kas see on ikka tõsi.

See oli kõige hullem. Ma tahtsin talle andestada, kuid ma ei osanud enam teda niimoodi usaldada nagu enne.

Pidasime veel kaks aastat vastu. Mitte ainult poja pärast, vaid ka sellepärast, et ma tõesti lootsin, et ühel hommikul ärkan ja kõik on jälle normaalne.

Seda hommikut ei tulnud.

Lõpuks läksime lahku. Ilma suure skandaalita. Olime lihtsalt jõudnud punkti, kus mõlemad saime aru, et meie abielust oli midagi kadunud, mida kumbki meist ei osanud tagasi tuua.

Sellest on möödas peaaegu viiskümmend aastat. Ma ei vihka Helenit. Olen elanud oma elu edasi ja selles on olnud palju head. Aga ma ei ole unustanud seda õhtut, kui sain teada, et inimene, keda olin kümme aastat täielikult usaldanud, oli mulle silma vaadates valetanud.

Mõnikord mõtlen siiani, kas tegin õigesti, et jäin veel kaheks aastaks ja püüdsin meie peret koos hoida. Võib-olla oli see seda väärt meie poja pärast. Võib-olla oleksin pidanud kohe lahkuma.

Mida oleksite teie minu asemel teinud? Kas pärast truudusetust tasub pere nimel proovida andestada või on usaldus pärast sellist valet juba lõplikult kadunud?