Keeldusin lastelaste hoidmisest. Mul on 69 aastat ja ma ei kahetse seda hetkekski

Tean täpselt, mida te mõtlete. Et olen südametu vanaema. Et kuidas saab naine keelduda oma lastelastest hoolitsemisest. Et mis maailmas me elame.

Noh. Räägin teile, millises maailmas mina elan. Ja vaatame, mida te pärast arvate.

Minu nimi on Maimu. Mul on 69 aastat, elan Pärnus ja olen neli aastat pensionil olnud. Mul on kaks lapselast — Kristofer, kuueaastane, ja väike Liisa, nelja-aastane. Armastan neid kogu hingest. See on oluline algusest peale selgeks teha, sest see, mida räägin, pole nendega seotud.

See on seotud nende vanematega.

Mu poeg Priit abiellus Katriniga kaheksa aastat tagasi. Katrin on intelligentne, töökas naine, kellel on läinud personalijuhtimises väga hästi. Austan teda. Kuid sellest päevast, mil Kristofer sündis, sai ilma et keegi oleks mind küsinud, selgeks, milline on minu roll selles peres.

Kättesaadava vanaema roll.

Kättesaadav Kristoferi koolist järele minekuks, kui neile ei sobinud. Kättesaadav Liisa juures olemiseks, kui oli töökoosolek. Kättesaadav nädalavahetusteks, kui neil olid plaanid. Kättesaadav puhkuste ajaks, kui nad kaks üksi puhkama läksid.

Alati kättesaadav. Kunagi pole küsitud. Kunagi pole tänatud. Kunagi pole midagi vastu pakutud.

Esimesed kaks aastat tegin seda hea meelega. Need olid minu lapselapsed. Oli normaalne aidata. Ütlesin endale, et nii töötab perekond.

Kuid perekond töötab mõlemas suunas. Ja mul kulus liiga kaua aega, et aru saada, et selles töötab see ainult ühes.

Hetk, mil midagi minus purunes, oli eelmisel aastal märtsi reede.

Priit helistas mulle kell kuus õhtul. «Ema, kas saad lastelastega sellel nädalavahetusel olla? Katrin ja mina läheme Tallinnasse puhkama. Väärime seda, oleme olnud väga stressis.»

Neelasin. Sest sel samal reedel olid mul piletid teatrisse koos sõbranna Annelega. Olime need ostnud kaks kuud varem — etendus, mida Annele oli aastaid näha tahtnud. See oli meie plaan. Meie hetk.

Ütlesin Priidule, et sel nädalavahetusel ei saa, et mul on plaanid.

Vaikus. Siis:

— Millised plaanid, ema?

Nagu peaksid minu plaanid õigustust vajama. Nagu oleks kuuekümne üheksa-aastase naise aeg vähem väärtuslik kui neljakümneaastase paari puhkus.

Selgitasin teatrit. Ja siis ütles Priit midagi, mida ei unusta elus:

— Ema, teater võib oodata. Meil pole olnud kuude jooksul aega iseendale.

Teater võib oodata.

Minu plaanid võivad oodata.

Mina võin oodata.

Sel õhtul ei öelnud ma rohkem midagi. Panin toru ära, helistasin Annelele, läksin teatrisse. Vaatasin etendust. See oli ilus. Nutsin kolmandas vaatuses — ei tea, kas loo pärast või kõige muu pärast.

Esmaspäeval helistas Priit. Külmalt. Ütles, et pidid Granada tühistama, sest ei leidnud kedagi, kes lastega jääks. Et nädalavahetus oli kohutav. Et ei mõista, kuidas sain teatra lastele eelistada.

Minu lastele. Nagu oleksid nemad probleem.

Ja siis ütlesin esimest korda kaheksa aasta jooksul selle, millele olin pikalt mõelnud:

— Priit, olen neli aastat olnud teie tasuta lapsehoidja. Olete kutsunud mind jõuludel, lihavõtetel, augustis, nädalavahetustel, argipäevadel. Ilma et oleksite kunagi küsinud, kas mul on plaane. Ilma et oleksite kunagi millegi eest tänанud. Ilma et oleksite kunagi midagi vastu pakkunud. Olen seda teinud, sest armastan teid. Kuid mitte sellepärast, et see oleks minu kohustus.

Pikk vaikus.

— Ema, sa oled vanaema. Seda teevad vanаemad.

Seda teevad vanaemad.

See fraas jälitas mind mitu päeva.

Kas see on see, mida teevad vanaemad? Loobuda oma plaanidest, sõbrannadest, vabadest õhtutest, reisidest, oma elust? Ilma et keegi seda ametlikult paluks, kuid pideva survega, et kui keeldud, oled halb inimene?

Mõtlesin oma emale. Kes veetis viisteist aastat minu ja minu õe lapsi hoides ilma nurisemata. Kes ei saanud kunagi pärast viiekümnendat aastat oma puhkust. Kes suri ilma et oleks kusagile reisitud peale igavese suvitusküla.

Ja mõtlesin — mina ei taha seda.

Töötasin nelikümmend aastat. Panin kokku, säästsin, läksin pensionile. Teenisin selle aja välja. Selle vabaduse. Need järelejäänud aastad pole kellegi teise omad — need on minu omad.

Rääkisin Katriniga nädalaid hiljem. Püüdsin selgitada, kuidas ennast tunnen. Ütlesin, et armastan lastega koos olla, kuid vajan, et palutaks ette, küsitaks, kas saan, mõistetaks, et minulgi on elu.

Katrin kuulas mind selle näoilmega, kellel arvutab, kui palju lapsehoid maksma läheb.

Lõpuks ütles ta:

— Maimu, me ei palu sinult midagi erakorralist. Kõik vanaemad teevad seda.

Kõik vanaemad teevad seda.

Teine kord, kui mulle sama öeldi. Nagu oleks «kõik vanaemad» argument. Nagu muudaks mingi asja tavapärasus selle automaatselt õiglaseks.

Sellest ajast olen öelnud ei veel kolm korda. Iga korraga vähem süütundega ja rohkem veendumusega.

Käisin Annelega nädal aega Soomes. Registreerisin end teisipäeviti akvarellitundidesse. Maganud laupäeviti kella kümneni. Söönud üksi rõdul raamatuga ja klaasi valge veiniga ning mõelnud — see on ka elamine.

Priit on kaugeks jäänud. Katrin ei helista, kui pole midagi küsida. Tean seda. Valutab.

Kuid rohkem valutas see, kui oleksin veetnud järelejäänud aastad telefoni ääres oodates, et keegi vajaks mind millegi jaoks, mis neile sobib.

Armastan oma lapselapsi meeletult. Kuid ma pole nende lapsehoidja. Olen nende vanaema. Ja vahe on olemas.

Ja teie — kas arvate, et vanaemadel on kohustus lapselapsi hoida? Või on neil teatud hetkel õigus öelda «ei» ilma end süüdi tundmata?