„Õppige lapsega ise või palgake eraõpetaja. Mina ei pea igaühe järgi kohanema,” ütles mu poja matemaatikaõpetaja…

Mu poeg Martin käib kuuendas klassis. Matemaatika pole kunagi olnud tema lemmikaine, aga kuni selle õppeaastani sai ta hakkama. Mõni teema tuli raskemalt, mõni kergemalt, kuid hinded olid normaalsed.

Sügisel hakkas kõik muutuma.

Martin tuli koju, avas matemaatika töövihiku ja vaatas ülesandeid nii, nagu näeks neid esimest korda.

Alguses arvasin, et ta lihtsalt ei kuulanud tunnis.

„Õpetaja ju seletas?”

„Eriti ei seletanud.”

Ausalt öeldes ma ei uskunud teda.

Lapsel on alati lihtsam öelda, et õpetaja ei seletanud, kui tunnistada, et ise lobises sõbraga või mõtles millelegi muule.

Istusin temaga õhtuti köögilaua taga ja proovisin ise teemasid selgitada. Mõnikord kulus ühe kodutöö peale üle tunni. Kõige kummalisem oli see, et pidin alustama täiesti algusest.

Ühel õhtul küsisin:

„Aga mida te siis tunnis tegite?”

Martin näitas vihikut.

Klassitööd oli seal väga vähe. Mõni valem, paar rida ja kõik. Koduseid ülesandeid oli seevastu terve lehekülg.

Poeg ütles, et õpetaja kontrollib suure osa tunnist eelmisi töid ja vihikuid. Uue teema puhul palub avada õpiku, loeb sealt reegli ette, vahel kirjutab midagi tahvlile ja annab ülesanded koju.

Mõtlesin endiselt, et Martin liialdab.

Siis kirjutas mulle ühe tema klassikaaslase ema.

Ta küsis, kas Martin saab uuest teemast aru, sest tema tütar ei oska kodus peaaegu ühtegi ülesannet lahendada.

Järgmisel päeval rääkisin veel kahe lapsevanemaga.

Neil oli täpselt sama probleem.

Vanemate vestlusrühmas läks arutelu kiiresti käima. Selgus, et mitmes peres istutakse õhtuti laste kõrval ja õpetatakse neile sisuliselt uuesti seda, mida nad oleksid pidanud hommikul koolis õppima. Mõni oli juba lapsele eraõpetaja leidnud.

Siis otsustasime õpetajaga rääkida.

Ma ei läinud kohtumisele tülitsema. Vastupidi, arvasin ikka veel, et küllap on tekkinud mingi arusaamatus. Tahtsime lihtsalt küsida, kas saaks uut teemat tunnis rohkem läbi teha ja lastega koos ülesandeid lahendada.

Õpetaja kuulas meid ära.

Üks ema ütles, et tema tütar saab kodus ülesandeid tehes aru, et ei tea isegi, kust alustada.

Teine küsis, kas õpetaja võiks pärast uue reegli selgitamist lahendada lastega tahvlil mõned näited.

Siis vastas õpetaja:

„Ma ei saa iga lapse kõrval eraldi istuda. Kes aru ei saa, peab kodus rohkem õppima.”

Üks isa ütles, et keegi ei ootagi individuaalõpet, aga kui suurel osal klassist on sama probleem, siis äkki tuleks teemat lihtsalt põhjalikumalt selgitada.

Ja siis kuulsime lauset, mida ma ei oodanud üheltki õpetajalt:

„Õppige lapsega ise või palgake eraõpetaja. Mina ei pea igaühe järgi kohanema.”

Ruum jäi mõneks hetkeks täiesti vaikseks.

Küsisin, kas ta tõesti peab normaalseks, et kuuenda klassi lapse vanem maksab lisaks eraõpetajale sellepärast, et laps ei saanud tunnis teemast aru.

Ta vastas, et õppekava liigub kiiresti ja tema ei saa ühe teema juurde jääda seni, kuni viimane laps sellest aru saab.

Aga me ei rääkinud ühest lapsest.

Probleem oli suurel osal klassist.

Pärast seda pöördusime kooli juhtkonna poole. Lootsin vähemalt sealt kuulda, et olukorda vaadatakse.

Meile öeldi, et õpetaja on kogenud, õppekava täidetakse ja õpitulemusi jälgitakse.

Formaalselt oli justkui kõik korras.

Ainult et õhtuti istusid vanemad endiselt lastega matemaatikaõpiku taga või maksid eraõpetajale.

Kõige rohkem häirib mind kogu selle loo juures isegi mitte poja hinne.

Mind häirib suhtumine.

Ma ei oota, et õpetaja teeks minu lapse eest kodutööd või õpetaks pärast tunde tasuta. Loomulikult peab ka laps ise pingutama ja vanem peab vajadusel aitama.

Aga kus läheb piir?

Kui enamik lapsi tuleb tunnist koju ega oska alustada ülesannet, mida neile just õpetati, kas tõesti on vastus: „Palgake eraõpetaja”?

Mida teie arvate? Kas õpetajal on õigus öelda, et tema ülesanne pole iga lapse järgi kohaneda, või näitab terve klassi probleem siiski seda, et midagi on õpetamises valesti?