Keegi ei mõistnud, miks Mart just Kadiga abiellus. Aastaid hiljem tunnistas isegi isa, et poeg oli näinud seda, mida teised ei osanud näha

Kui Mart teatas, et abiellub Kadiga, arvasid paljud, et ta teeb vea.

Mart oli külas alati tüdrukutele meeldinud. Ta oli kena, töökas, oskas inimestega suhelda ja tal oli tulevikuks plaane. Tema ümber oli tüdrukuid, kelle kohta sugulased ütlesid: „Vaat see oleks sulle hea naine.”

Aga Mart valis Kadi.

Kadi oli vaikne tüdruk tagasihoidlikust perest. Ta ei kandnud uhkeid riideid ega püüdnud seltskonnas tähelepanu. Kui teised tüdrukud peol naersid ja tantsisid, istus Kadi sageli sõbrannaga laua ääres.

Just seal Mart teda esimest korda pikemalt märkaski.

Kui nad kohtamas hakkasid käima, ei võetud seda alguses tõsiselt. Arvati, et küll läheb üle.

Ei läinud.

Kõige raskem oli Mardil oma isaga. Isa ei öelnud Kadile kunagi midagi otseselt halba, kuid pojaga rääkides andis mõista, et Mart võiks leida endale „parema partii”.

Kord küsis ta isegi:

„Mis sa temas üldse leidsid?”

Mart vastas lihtsalt:

„Seda, mida mul naises vaja on.”

Rohkem ta oma valikut ei põhjendanud.

Nad abiellusid ja kolisid mõne aja pärast linna. Alguses polnud neil peaaegu midagi. Üürikorter, kasutatud mööbel ja raha täpselt nii palju, et kuu lõpuni välja tulla.

Hiljem sündisid tütred Annika ja Liisa.

Mart töötas palju. Kadi oli lastega kodus ja hiljem leidis ka ise töö. Nende elu polnud mingi muinasjutt. Oli rahapuudust, laste haigusi, väsimust ja tavalisi abielutülisid.

Aga üks asi jäi alati samaks: nad hoidsid kokku.

Mardi isa hakkas aastate jooksul Kadissegi teisiti suhtuma. Ta nägi, kuidas minia tema pojast ja lastelastest hoolis, kuid oma kunagisi sõnu ta kunagi tagasi ei võtnud.

Siis juhtus midagi, mis muutis kogu pere elu.

Ühel õhtul tuli Mart töölt koju. Ülekäigurajal sõitis talle otsa purjus juht.

Kadi sai haiglast kõne.

Mardi vigastused olid rasked. Arstid ei lubanud esimestel päevadel peaaegu midagi. Oli selge, et isegi kui kõik hästi läheb, ootab ees pikk taastumine.

Kadi käis haiglas iga päev.

Samal ajal olid kodus kaks tütart, töö, arved ja kõik muu, mis ei kao kuhugi ainult sellepärast, et perega juhtus õnnetus.

Sugulased aitasid nii palju kui said, kuid suurem osa igapäevasest koormast jäi Kadile.

Kui Mart lõpuks haiglast koju sai, ei tähendanud see, et kõik oli läbi.

Mõnes mõttes alles siis kõige raskem aeg algas.

Tal oli raske liikuda. Oli päevi, mil ta ei tahtnud harjutusi teha ja ärritus iga väikese asja peale. Mees, kes oli harjunud ise pere eest hoolitsema, pidi nüüd paluma abi isegi kõige tavalisemate asjade juures.

Ühel õhtul ütles Mart naisele:

„Sa ei pea kogu oma elu minu pärast ära rikkuma.”

Kadi sai pahaseks.

„Mis juttu sa ajad? Kas sina oleksid minu asemel ära läinud?”

Mart ei vastanud.

„No siis ära räägi rumalusi,” ütles Kadi ja aitas tal püsti tõusta.

Ta ei teinud endast kangelast. Ta väsis. Vahel nuttis köögis, kui lapsed juba magasid. Mõnikord vaidlesid nad Mardiga, sest ka temal sai jõud otsa.

Aga järgmisel hommikul läks elu edasi.

Kadi töötas, hoolitses tütarde eest ja aitas mehel taastusravis käia.

Tasapisi hakkas Mart uuesti kõndima.

Alguses mõni samm. Siis mööda tuba. Hiljem maja ees.

Ühel päeval tuli Mardi isa neile külla. Ta vaatas, kuidas Kadi mehel trepist alla aitas ja siis kannatlikult ootas, kuni Mart ise järgmised sammud teeb.

Õhtul, kui Kadi köögis oli, ütles isa pojale vaikselt:

„Mäletad, kui ma küsisin, mida sa temas leidsid?”

Mart vaatas talle otsa.

Isa vaikis hetke ja lisas:

„Nüüd ma saan aru.”

Mart rääkis mulle hiljem, et see oli ainus kord, kui isa oma kunagist suhtumist tunnistas.

Sellest on möödas palju aastaid.

Nende tütred on ammu täiskasvanud. Mart ei saanud pärast õnnetust enam kunagi päris endiseks, kuid ta sai tagasi iseseisva elu.

Kadi on endiselt tema kõrval.

Kui keegi praegu küsib Mardilt, kuidas ta noorena kõigi teiste arvamusest hoolimata teadis, et just Kadi on õige naine, vastab ta tavaliselt:

„Ma ei teadnud. Ma lihtsalt nägin, milline inimene ta on.”

Ja võib-olla sellest piisaski.

Kas teie arvates saab noorena tõesti ära tunda inimese, kes jääb sinu kõrvale ka siis, kui elus kaob kõik ilus ja lihtne, või näitavad sellised asjad ennast alles raskel ajal?