Täna sain 90-aastaseks. Panin hommikul küpsised lauale ja ootasin lapsi, kuid õhtuks polnud keegi isegi helistanud

Täna hommikul ärkasin tavalisest varem. Mitte sellepärast, et uni oleks ära läinud. Täna sain 90-aastaseks.

Panin selga oma parema kampsuni, ajasin habeme hoolikamalt kui tavaliselt ja tegin köögis kannutäie teed. Eelmisel õhtul olin poest toonud küpsiseid ja väikese karbi komme. Panin need taldrikule.

Keegi polnud lubanud tulla.

Aga mõtlesin, et äkki tehakse üllatus.

Mul on kaks täiskasvanud last ja neli lapselast. Kõigil on oma elu. Üks elab Tallinnas, teine Tartus, lapselapsed on mööda Eestit laiali. Ma saan sellest aru. Inimestel on töö, lapsed, kohustused.

Aga 90 saab inimene ainult ühe korra.

Kella üheksa paiku panin telefoni köögilauale. Tavaliselt hoian seda teises toas, aga täna tahtsin kuulda, kui keegi helistab.

Kell sai kümme.

Siis üksteist.

Telefon vaikis.

Püüdsin sellele mitte mõelda. Tegin natuke toas korda, panin tassi ära, siis võtsin selle uuesti välja. Mitu korda läksin akna juurde, kui tänaval auto peatus.

Ükski neist ei keeranud minu värava ette.

Lõuna ajal tegin endale kaks võileiba. Küpsised olid ikka laual puutumata.

Siis hakkasin ennast juba natuke rumalana tundma. Miks ma üldse midagi ootasin? Keegi polnud ju öelnud, et tuleb.

Aga eelmisel aastal helistasid kõik. Kaheksakümne viiendal sünnipäeval olid lapsed ja lapselapsed siin. Laud oli köögist elutuppa pikendatud ja noorim lapselaps istus minu kõrval ning küsis, kas ma tõesti mäletan aega, kui televiisorit igas kodus polnud.

Selliseid asju vanainimene mäletab.

Pärast lõunat läksin korraks õue. Mul on maja taga väike aed. Kunagi kasvatasime seal naisega kartulit, porgandit ja maasikaid. Pärast tema lahkumist olen aiamaad järjest väiksemaks teinud. Nüüd on jäänud mõned marjapõõsad ja vana õunapuu.

Kõndisin natuke, aga väljas oli jahe, nii et läksin tagasi tuppa.

Telefon oli ikka vait.

Kella nelja ajal mõtlesin esimest korda, et nad on tõesti unustanud.

Ma ei tahtnud kellelegi ise helistada.

Mida ma oleksin öelnud?

„Tere, kas te teate, mis päev täna on?”

Ei. Sellist kõnet ma teha ei tahtnud.

Õhtu poole panin küpsised karpi tagasi. Mõtlesin, et homme söön neid tee kõrvale.

Just siis koputati uksele.

Tõusin nii kiiresti, kui 90-aastane mees tõusta suudab.

Ukse taga seisis mu naabrinaine Kaja. Ta kolis kõrvalmajja alles kevadel ja me polnud palju suhelnud. Vahel rääkisime üle aia paar sõna või tõi ta mulle poest piima, kui teadis, et ise linna läheb.

Tal oli käes väike karp.

„Palju õnne sünnipäevaks,” ütles ta. „Ma loodan, et ma liiga hilja ei tulnud.”

Ma vist vaatasin teda natuke liiga kaua.

Kaja küsis, kas kõik on korras.

Ütlesin, et on küll.

Ma ei tahtnud talle öelda, et ta oli esimene inimene, kes mulle sel päeval palju õnne soovis.

Kutsusin ta sisse.

Karbis oli väike kook. Mitte midagi uhket. Kaja ütles, et kuulis paar nädalat tagasi, kui mainisin oma sünnipäeva, ja talle jäi kuupäev meelde.

Kujutate ette?

Naine, keda tunnen vaevalt pool aastat, jättis selle meelde.

Istusime köögis, jõime teed ja sõime kooki. Ta pani ühe väikese küünla ka põlema ning naeris, et üheksakümmend küünalt oleks tuleohtlik.

Ma naersin ka.

Aga kui ta palus mul küünla ära puhuda, tulid mul silmad märjaks.

Kaja ei küsinud midagi. Valas lihtsalt teed juurde.

Pärast tema lahkumist istusin veel tükk aega köögis.

Kell oli juba üle kaheksa, kui telefon lõpuks helises.

See oli mu tütar.

Tema esimesest lausest sain aru, et ta oli just meenutanud.

Ta vabandas mitu korda. Ütles, et tööl oli hull päev, lapselapsega oli tegemist ja kõik läks meelest. Mõni minut hiljem helistas ka poeg. Ilmselt oli õde talle öelnud.

Ma ütlesin mõlemale, et pole midagi.

Ja ma mõtlesin seda peaaegu siiralt.

Nad on minu lapsed. Ma armastan neid. Ma tean, et nad ei unustanud mind sellepärast, et ma neile tähtis pole.

Aga kui inimene saab 90, hakkab ta aega natuke teistmoodi vaatama.

Noorem inimene võib mõelda: helistan homme, lähen järgmisel nädalal, külastan siis, kui rohkem aega on.

90-aastaselt ei ole „järgmine kord” enam nii enesestmõistetav.

Täna jäi mulle kõige rohkem meelde mitte see, et mu lapsed unustasid.

Mulle jäi meelde, et peaaegu võõras inimene märkas.

Kas teie suudaksite oma lastele sellise asja lihtsalt andeks anda või teeks teile haiget teadmine, et teie 90. sünnipäeva mäletas naaber, aga oma pere mitte?