Tulin restorani tütre sünnipäevale uues kallis kleitis mida olin ostnud pärast mitmekuist kokkuhoidmist. Arvasin et keegi ei pane tähele. Aga tütar nägi silti, kortsutas kulmu ja küsis kõigi ees: «Ema, kas sul on kõik korras, et kulutad sellises vanuses kleididele nii palju raha?» Kõik vaikisid ja mina tundsin äkki end kui väike tüdruk keda avalikult noomitakse…

Minu nimi on Valve. Mul on 63 aastat ja elan Tartus.

Tahan rääkida teile millestki mis juhtus kolm nädalat tagasi ja mida ma ikka veel päris hästi ei oska töödelda.

Kleiti nägin kesklinna poes ligi neli kuud tagasi. See oli punane — intensiivne punane, selline mis ei jää märkamata. Ülaosa täis voldikuid, mahukad õhulised varrukad mis langesid graatsiliselt. See polnud tagasihoidlik kleit. See oli täpselt vastupidine.

Ja ma armusin sellesse kohe kui nägin.

Sel päeval ma seda ei ostnud. Vaatasin, teadsin hinda, ja kõndisin edasi. Aga mõtlesin sellele sel õhtul. Ja järgmisel päeval. Ja järgmisel nädalal.

Aastaid olen ostnud endale funktsionaalset riiet. Asju mis “sobivad kõigega”. Neutraalsed pluusid, tumedad püksid, kampsunid mis kestavad. Midagi mis tähelepanu ei tõmbaks. Midagi mis ei maksaks rohkem kui vaja. See on see mida tehakse kui elad üksi pensioniga mis luksusteks ei jätа.

Aga septembris otsustasin et see kleit saab minu omaks.

Kogusin kolm kuud. Lõpetasin kohvikus käimise, loobusin nädalavahetuse veinist, jätsin väiksed hellitused tegemata. Detsembris läksin poodi ja ostsin selle. Peaaegu väristasin kui kaarti lükkasin.

Panin selle kappi poe paberis. Võtsin kaks korda välja ainult vaatamiseks. Proovisin seda selga ühel pühapäeva hommikul ja seisин kakskümmend minutit peegli ees ilma seda seljast võtmata.

Tütre Eva sünnipäev oli jaanuari esimesel laupäeval. Ta oli broneerinud koha Raekoja platsi lähedal asuvasse restorani — ilus koht, hea toit, tulid ta sõbrannad, mees, kaks mu lastelast. Kakskümmend inimest umbes.

Mõtlesin: kui on mõni hetk kleidi esmakordse kandmise jaoks, siis see on see.

Reedel õhtul triikisin selle, riputasin kapi uksele. Laupäeval panin selga, sättisin juuksed, panin kõrva kullast kõrvarõngad mida hoian erilisteks puhkudeks. Vaatasin enne välja minekut peeglisse.

Ammu polnud mulle meeldinud see mida nägin.

Jõudsin restorani. Inimesi oli juba istumas. Eva nägi mind saali tagant sisse astumas ja viipas käega. Tervitasin, läksin lähemale, kallistasin teda, andsin kingituse.

Ta vaatas mind. Siis vaatas kleiti.

— Milline silmatorkav kleit, ema.

— Aitäh — ütlesin. — Ostsin selle tänaseks.

Ta sirutas käe ja puudutas kraed kus rippus hinnaсilt mida mina polnud näinud.

Vaatas seda.

Kortsutas kulmu.

Ja siis — valjusti, mitte sosinal, valjusti, kaksteist inimest ümberringi istumas — ütles:

— Ema, kas sul on kõik korras? Sada viiskümmend eurot kleidi peale? Sinus vanuses?

Laud jäi vaikseks.

Üks neist vaikimistest mis kestab kaks sekundit aga tundub nagu kaks minutit.

Mina ei vastanud midagi. Naeratasin. Ei tea kust see naeratus tuli, aga tuli.

— Kuule, mul on sünnipäev — ütles Eva, nagu oleks see mida ütles olnud nali ja asi oleks sellega lahendatud.

Ja vestlus jätkus.

Keegi küsis veinide kohta. Teine kommenteeris menüüd. Eva hakkas mehega millestki rääkima. Restorani elu jätkus täpselt nagu enne, nagu poleks midagi juhtunud.

Aga mina jäin sellesse sekundisse.

Sellesse sekundisse mil ta ütles “sinus vanuses” kõigi ees.

Sõin. Rääkisin. Naersin hetkedel mil naerma pidi. Tegin kõike mida sünnipäeval tegema peab. Olin seal kolm tundi.

Aga üks osa minust jäi tardunuks sellesse hetke, selle laua juurde, punases kleitis hinnasildi ja kaksteist inimest mind vaatamas.

Tagasi bussis, Tartu öö akna taga möödudes, mõtlesin kolmele kohvikohvile mida ei joonud. Veini pudelitele mida ei ostnud. Pühapäevadele kleitis peegli ees seistes.

Mõtlesin kõigele mida olin kogunud selleni jõudmiseks.

Ja mõtlesin “sinus vanuses” peale.

Nagu 63-aastane olemine oleks põhjus mitte tahta midagi ilusat. Nagu teatud numbrist alates peaks leppima neutraalse, funktsionaalse, tähelepanu mitte tõmbavaga.

Sel õhtul riputasin kleidi kappi.

Mitte taha — ette, kohta kus näen seda iga hommik kui kapi ukse avan.

Sest kleidil pole milleski süüd.

Ja sellepärast et järgmine kord kui on põhjus midagi ilusat kanda — panen selle selga.

Ilma kelleltki luba küsimata.

Kas teil on kunagi juhtunud et keegi lähedane pani teid tundma häbi millegi pärast millel oli täielik õigus teha?

Kui see lugu teid puudutas — jätke ❤️ ja jagage seda oma lähedastega. Sest vanus ei ole põhjus loobuda ilusatest asjadest.