Teda anti varjupaika kolm korda. Neljandal korral võtsin tema mina — ja ta ei tea seda veel

Esimene asi mida ta autos tegi — heitis pikali ja sulges silmad. Mitte väsimusest. Harjumusest mitte midagi head oodata.

Istun ees ja vaatan teda tagapeeglist. Suur. Raske. Vana arm kulmu kohal — seal kus kord valutas. Uus kaelarihm, veel harjumatu. Üks kõrv kergelt tõstetud. Keha pinges. Isegi magades.

Varjupaigas hoiatas töötaja kohe — raske, ei usalda inimesi, kolm perekonda tõid ta tagasi. Küsisin miks tagasi toodi. Ütles — ühele oli liiga suur, teisele liiga vaikne, kolmandale lihtsalt ei sobinud. Vaatasin teda läbi trellide ja mõtlesin — liiga vaikne. Mis põhjus see on elava olendi tagastamiseks.

Võtsin ta samal päeval.

Lahutus lõppes aasta tagasi. Korter Tallinna Kristiines jäi mulle — väike, puitpõrandatega ja aknaga mis vaatab õuele kus kasvab üks vana pärn. Algul tundus hästi — vabadus, vaikus, oma ruum. Siis hakkas vaikus liiga valjuks minema.

Öösel lamasin ja kuulasin kuidas keegi kõnnib koridoris, kuidas naabrid räägivad läbi seina, kuidas tänaval sõidavad autod. Kõik võõras, kõik kauge. Tundsin end nagu see koer — tunnen puuri, aga ei tunne enam midagi muud.

Võib-olla sellepärast valisin tema. Mitte tema mina — mina tema. Kõigist koertest varjupaigas tema ainus ei rahmeldanud, ei haukunud, ei nõudnud tähelepanu. Lihtsalt istus ja vaatas. Nii vaatavad need kes on palju näinud ja lõpetanud lootmise.

Jõudsime Kristiinesse õhtul. Ta tuli autost ise välja — aeglaselt, ettevaatlikult, iga samm kontrollitud. Nuusutas kõnniteed, rohtu, tara metalli. Tegi terve õue ringi enne kui lasi end sisse.

Korteris esimene asi — käis mööda seinu. Köök, elutuba, magamistuba. Kontrollis kõik. Alles siis heitis nurka pikali — mitte tekile mille olin talle pannud, vaid selle kõrvale. Kõval parketil.

Ei öelnud midagi. Jätsin teki. Istusin raamatuga.

Tunni pärast kolis ta ise tekile.

Öösel magas ta nurgas. Mina omas voodis. Hommikul tõusin — ta istus juba köögiukse ees ja ootas. Ei nutnud, ei palunud. Lihtsalt istus ja vaatas.

Andsin talle süüa. Sõi aeglaselt, ettevaatlikult, nagu kontrollides kas tõesti tohib.

Kolm nädalat on möödunud.

Ta kontrollib ikka iga hommikul et olen siin. Võtab käe ikka ettevaatlikult vastu, ikka mõnikord jääb seisma ilma nähtava põhjuseta — midagi tuletab meelde midagi mida mina ei näe. Ei küsi mida. Lihtsalt ootan kuni möödub.

Aga eile õhtul, kui istusin diivanil ja lugesin — tuli ta ise. Heitis kõrvale. Mitte peale, mitte liiga lähedale. Lihtsalt kõrvale, sellel turvaليsel kaugusel kust veel saab minna aga pole enam vaja.

Ja saba — väga kiiresti, ainult korra — liigutas.

Arvan et ta ise imestas. Ja jäi jälle paigale.

Aga liigutas.

Kolm korda tagasi antud. Ja nüüd — liigutab saba minu diivanil Kristiines.

Kõrv on ikka kergelt tõstetud. Aga vähem kui esimesel päeval.

Kas teil on olnud loom kes muutis midagi teie elus mida te ei osanud oodata? Või olete võtnud looma keda keegi ei tahtnud — ja saanud midagi mida ei osanud ette kujutada?

Kui see lugu puudutas teid — jätke ❤️ ja jagage seda kellegagi kes seda täna vajab lugeda.