Tallinna lennujaamas leidsin üksinda jäetud poisi. Aastakümneid hiljem tulid tema bioloogilised vanemad tagasi ja palusid abi, kuid Markus määras kohtumise samasse paika

Tol õhtul pidi minu vahetus Tallinna lennujaamas lõppema kell üksteist. Olin väsinud, jalad valutasid ja peas oli ainult üks mõte: jõuda võimalikult kiiresti koju, käia duši all ning magama heita.

Olin lennujaamas turvatöötajana töötanud juba ligi viisteist aastat. Selle aja jooksul olin näinud peaaegu kõike: lendu hilinenud perekondi, omapäi uitavaid reisijaid, valveta jäetud pagasit ja vanematest hetkeks eraldunud lapsi.

Ent vaatepilt, mis tol hilisõhtul peaaegu tühjas väljuvate lendude saalis mulle avanes, on mul siiani silme ees.

Ühel pingil istus väike poiss. Ta võis olla nelja- või viieaastane. Tema kõrval seisis väike sinine seljakott ja käes hoidis ta punast mänguautot.

Ta ei nutnud valjusti. Ainult nuuksus vaikselt ja vaatas pidevalt automaatuste poole, nagu usuks endiselt, et ema ilmub sealt iga hetk.

Läksin tema juurde ja laskusin põlvele.

„Kus su vanemad on?“

Poiss tõstis pilgu.

„Ema ütles, et ma ootaksin siin. Nad tulevad kohe tagasi.“

Küsisin tema nime. Ta ütles, et on Markus. Perekonnanime ta öelda ei osanud ja telefoninumbrit ei teadnud. Mäletas ainult seda, et isa kandis suurt musta kohvrit, ema nuttis ja neil oli väga kiire.

Teatasin kohe lennujaama politseile. Kontrolliti valvekaamerate salvestisi, reisijate nimekirju ja tol õhtul väljunud lende.

Kaamerapilt näitas midagi, mida keegi meist alguses uskuda ei tahtnud.

Mees ja naine tõid poisi saali, panid ta pingile istuma ning andsid talle mänguauto ja seljakoti. Ema seisis veel mõne hetke lapse kõrval.

Seejärel võttis mees naisel käest kinni ja nad kõndisid turvakontrolli poole.

Kumbki neist ei vaadanud tagasi.

Sel ajal, kui politsei vanemaid otsis, istus Markus minu tööruumis. Tegin talle teed ja tõin võileiva, kuid ta peaaegu ei söönud.

Ta lükkas mänguautot mööda lauaserva edasi-tagasi ja küsis lõpuks:

„Kas ema teab, kus ma olen?“

Ma ei osanud talle vastata.

Mõne aja pärast saabus lastekaitsetöötaja. Ta rääkis rahulikult, kuid tema näost oli näha, et olukord on väga tõsine. Markus viidi ajutisse turvakodusse ja politsei alustas uurimist.

Koju jõudes ei saanud ma terve öö magada. Silme ees seisis väike poiss punase mänguautoga ja kõrvus kajas tema küsimus:

„Kas ema teab, kus ma olen?“

Minu tütar Kadri oli tol ajal juba mitu aastat koos abikaasa Toomasega last saada püüdnud. Nad olid läbinud ravi, kogenud mitu valusat pettumust ning viimaks alustanud kasuvanemate koolitust.

Ma ei rääkinud talle Markusest kui mingist „saatuse kingitusest“. Teadsin, et tegemist ei ole täiskasvanute unistuse täitumisega, vaid päris lapsega, kes oli kogenud midagi kohutavat.

Mõni päev hiljem ütlesin talle lihtsalt:

„Leidsime lennujaamast väikese poisi. Vanemad jätsid ta sinna ja lendasid minema.“

Kadri vaikis kaua.

„Kui vana ta on?“

„Viiene.“

Kadri pööras pilgu akna poole. Kui ta uuesti minu poole vaatas, olid tal silmad märjad.

„Kas keegi lähedastest võtab ta enda juurde?“

Seda ei teadnud siis veel keegi.

Järgnesid pikad kuud. Ametnikud otsisid Markuse sugulasi, kuid ei leidnud kedagi, kes oleks saanud või soovinud tema eest hoolitseda.

Bioloogilised vanemad kuulutati tagaotsitavaks. Uurimise käigus selgus, et nad olid lennanud Suurbritanniasse. Enne lahkumist müüsid nad suure osa oma varast, lõpetasid üürilepingu ja otsustasid, et väike laps takistaks neil välismaal uut elu alustada.

Kadri ja Toomas läbisid koolitused ning nende kodu, tervist, sissetulekut ja valmisolekut hinnati põhjalikult. Kõige rohkem räägiti sellest, mida tähendab hüljatud lapse kasvatamine.

Keegi ei lubanud neile, et armastusest piisab.

Neile selgitati, et Markus võib karta mahajätmist, koguda toitu, ärgata öösiti ning mitte usaldada isegi neid inimesi, kes temaga hästi käituvad.

Midagi ei toimunud kiiresti. Polnud tutvusi, raha ega võimalust menetlusest mööda minna.

Kui sobivat lahendust otsiti, lubati Kadril ja Toomasel Markusega kohtuda. Algul ainult spetsialistide juuresolekul, hiljem pikemalt.

Esimestel kohtumistel ei rääkinud Markus peaaegu üldse. Ta istus punane mänguauto käes ja jälgis tähelepanelikult iga täiskasvanu liigutust.

Kadri ei püüdnud teda kallistada ega sundinud teda endale otsa vaatama. Ta istus lihtsalt tema lähedal ja ehitas klotsidest garaaži.

Mõne aja pärast lükkas Markus oma mänguauto garaaži sisse.

See oli esimene kord, kui ta ise temaga kontakti otsis.

Hiljem said Kadri ja Toomas tema ajutisteks hooldusperevanemateks.

Esimesel õhtul nende kodus ei tahtnud Markus magama minna. Ta istus voodis, surudes mänguautot vastu rinda, ja vaatas ukse poole.

„Kas te olete hommikul ikka siin?“ küsis ta Kadrilt.

Kadri istus tema kõrvale.

„Oleme.“

„Aga kui ma magama jään, kas te siis ei lähe ära?“

„Ei lähe.“

Markus uuris teda pikalt, nagu püüaks aru saada, kas täiskasvanu sõnu võib uskuda.

Esimestel kuudel ärkas ta sageli öösiti ja kontrollis, kas Kadri ja Toomas on ikka kodus. Lasteaeda minnes peitis ta seljakotti leivaviile, sest kartis, et õhtuks pole enam süüa.

Kui televiisoris näidati lennujaama või lennukit, muutus ta rahutuks. Kord peitis ta end laua alla ja keeldus sealt kaua välja tulemast.

Kadri ei sundinud teda minevikust rääkima. Ta kordas talle igal õhtul samu sõnu:

„Sa oled siin kaitstud. Hommikul oleme ikka sinuga.“

Aeglaselt hakkas Markus seda uskuma.

Mõne aasta pärast, kui bioloogiliste vanemate hooldusõigus oli lõplikult ära võetud ja kõik seadusest tulenevad menetlused lõpetatud, adopteerisid Kadri ja Toomas Markuse.

Sel päeval ei toimunud suurt pidu. Kodus ootasid tort, mõned lähedased inimesed ja sinised õhupallid.

Õhtul, kui külalised olid lahkunud, kallistas Markus Kadrit esimest korda ise.

„Head ööd, ema,“ ütles ta vaikselt.

Kadri läks pärast seda vannituppa ja nuttis seal kaua, et poiss tema pisaraid ei näeks.

Minust ei saanud Markuse vanaisa ühe dokumendi tõttu.

Vanaisa olin ma siis, kui õpetasin teda jalgrattaga sõitma, ootasin kooli ees, parandasin katkiseid mänguasju ja istusin haigla koridoris, kui tal pimesoolt opereeriti.

Ta teadis alati, et on adopteeritud. Kadri ja Toomas ei varjanud tema eest tõde, kuid rääkisid sellest vastavalt tema vanusele.

Kui Markus oli piisavalt vana, jutustasid nad talle kogu loo. Ka selle, mida valvekaamerate salvestiselt nähti.

Ta istus kaua vaikides.

Siis esitas küsimuse:

„Kas nad proovisid mind kunagi tagasi saada?“

Ei proovinud.

Markus ei nutnud. Ta tõusis püsti, läks oma tuppa ja sulges ukse.

Tol õhtul leidis Kadri ta voodi alt vana karpi otsimas. Karbis oli punane mänguauto, mida ta polnud juba aastaid puudutanud.

Markus kasvas rahulikuks, töökaks ja sihikindlaks noormeheks. Ta õppis ülikoolis infotehnoloogiat, töötas mõnda aega ühe Tallinna ettevõtte juures ja asutas hiljem koos kahe kursusekaaslasega oma firma.

Alguses töötasid nad väikeses üürikontoris ja lugesid iga eurot. Mõne aastaga hakkas ettevõttel paremini minema ning lõpuks kirjutati Markusest isegi majanduslehes.

Peaaegu kolmkümmend aastat pärast lennujaamas juhtunut sai Markus sotsiaalmeedias sõnumi tundmatult naiselt.

Kirjutaja väitis, et on tema bioloogiline ema.

Naine selgitas, et nende elu Suurbritannias ei läinud nii, nagu nad olid lootnud. Abielu purunes, mõlemad pöördusid hiljem Eestisse tagasi ning Markuse bioloogiline isa oli nüüd raskelt haige.

Raviks ja taastusraviks oli vaja raha, mida neil ei olnud.

Sõnumi lõpus seisis:

„Me tegime noorena kohutava vea. Aga sina oled ikkagi meie poeg. Loodame, et sa ei keeldu oma perekonda aitamast.“

Markus helistas mulle samal õhtul ja luges selle lause ette. Tema hääl kõlas rahulikult, kuid kuulsin, kui raskelt ta hingas.

„Vanaisa, nad mäletasid mind alles siis, kui said teada, et mul on raha.“

Ta oleks võinud jätta vastamata. Oleks võinud naise blokeerida ja oma eluga edasi minna.

Kuid mõni päev hiljem kirjutas ta, et on kohtumisega nõus.

Koha valis ta ise.

Tallinna lennujaam.

Sama väljuvate lendude saal ja võimalikult lähedal sellele pingile, kus ma olin ta aastakümneid tagasi leidnud.

Markus palus minul ja Kadril samuti tulla, kuid jääda veidi eemale.

Bioloogilised vanemad saabusid õigel ajal. Naise juuksed olid halliks läinud. Mees liikus kepi najal ning nägi välja palju vanem, kui Markus oli ette kujutanud.

Kui nad saali sisenesid, peatusid nad järsult.

Markus istus pingil. Tema kõrval lebas punane mänguauto, mida Kadri oli kõik need aastad alles hoidnud.

Naine kattis käega suu.

„Markus…“

Markus tõusis püsti.

Naine hakkas kiiresti rääkima. Nad olevat olnud noored, hirmul ja ilma rahata. Nad olevat arvanud, et välismaal ootab neid uus algus, kuid lapsega poleks nad hakkama saanud.

„Me mõtlesime, et sind leitakse kohe,“ ütles ta läbi pisarate. „Me teadsime, et Eestis ei jäeta last tänavale.“

Markus kuulas vaikides.

Isa rääkis haigusest, ravikuludest ja sellest, et minevikku ei saa enam muuta. Ta kordas mitu korda, et veri seob inimesi kogu eluks.

Markus võttis pingilt mänguauto ja asetas selle naise peopesale.

„Kui olin viieaastane, ütlesite mulle, et ma istuksin siin ja ootaksin. Ma ootasin teid mitu tundi. Tegelikult ootasin veel palju aastaid, kuigi ei rääkinud sellest kellelegi.“

Naine puhkes nutma.

„Palun anna meile andeks.“

Markus vaatas talle otsa.

„Kolmkümmend aastat tagasi segas teid väike laps ja te jätsite ta maha. Nüüd vajate edukat täiskasvanut ning mäletasite äkki, et teil on poeg.“

Mees püüdis teda katkestada.

„Me oleme siiski sinu perekond.“

Markus pööras pilgu minu ja Kadri poole.

„Minu perekond on need inimesed, kes jäid alles ka siis, kui ma magama jäin. Teie olete inimesed, kes lahkusid.“

Ta ei andnud neile raha ega nõustunud nendega lähedasi suhteid looma.

Kuid Markus ei jätnud haiget inimest ka täiesti abita. Ta võttis ühendust ühe heategevusfondi ja raviasutusega ning tasus otse osa vältimatust ravist.

Bioloogilistele vanematele ta raha kätte ei andnud.

Lennujaamast lahkudes jäi ta korraks vana pingi juurde seisma.

Hiljem autos tunnistas ta:

„Ma arvasin terve lapsepõlve, et nad jätsid mu maha sellepärast, et olin halb laps. Alles täna sain lõpuks aru, et nende otsus ei olnud kunagi minu süü.“

Kallistasin teda sama tugevalt nagu aastaid tagasi, kui ta oli mind esimest korda vanaisaks kutsunud.

Mõnikord ei loo perekonda need, kes annavad lapsele elu.

Perekonna loovad need, kes jäävad tema kõrvale öösel, mil ta kardab uinuda, sest ei tea, kas leiab hommikul ärgates veel kellegi kodust.

Kuidas oleksite teie Markuse asemel käitunud? Kas oleksite bioloogiliste vanematega kõik sidemed katkestanud või aidanud neid hoolimata sellest, mida nad teile lapsepõlves tegid?