Rääkisin salaja tütrele, et olen kohanud oma unistuste mehe. Ta ütles, et minu vanuses on armastusele mõtlemine juba häbiväärne. Ma vaikisin. Aga seest jäi mulle kohutav haav…

Minu nimi on Piret. Mul on 65 aastat ja elan seitse aastat üksi Tartus.

Mu mees suri südamerabandusse kui mul oli 58. Äkki. Teisipäeval hommikul, hommikusöögi ajal. Selliseid asju ei seletata, ei töödelda ühe päevaga ja ei mõisteta kunagi päriselt.

Esimesed aastad olid väga rasked. Siis muutusid vähem raskeks. Siis õppisin elama teistmoodi — üksi, oma harjumustega, oma ajaga, oma sõbrannadega laupäeviti matkaseltsis.

Ma ei otsinud kedagi. Ma ei mõelnud sellest.

Siis ilmus Jüri.

Kohtusin temaga oktoobris, Lahemaa matkamarsruudil. Ta läks ka üksi. On leske jäänud, 68 aastat vana, töötas kogu elu insenerina ja on nüüd pensionil Paides. Räägib vähe aga kui räägib, ütleb asju mis on mõttekas. Aitas mul ületada märgade kividega teeraja ilma sellest draamat tegemata. Siis istusime lõunal igaüks oma seljakotiga ja rääkisime kaks tundi nagu oleksime alati tundnud.

Bussiga tagasi sõites palus ta mu numbrit.

Ma andsin selle.

Oleme kolm kuud kirjutanud peaaegu iga päev. Kohtunud neli korda — kaks korda lõunale, kord kinno, kord pikale jalutuskäigule Emajõe äärde. Midagi pole juhtunud, mida ei saaks valjusti rääkida. Aga tunnen midagi, mida pole tundnud paljude aastate jooksul. Midagi, mis sarnaneb tahtmisega. Sooviga end korda teha enne välja minekut. Telefoni vaatamisega hommikuti millegi ootusega.

Ma ei tea, kas see on armastus. Aga see sarnaneb sellele.

Eelmisel kuul käisin tütre Kristiga lõunal. Elab ka Tartus, näen teda peaaegu iga nädal. Sõime tema kodus — ta oli teinud hernesupi, olime kahekesi sest ta mees töötas ja lapsed olid koolis. Oli rahulik lõuna, selline mis mulle meeldib.

Pärast kohvi, ilma liiga palju mõtlemata, rääkisin talle Jürist.

Ma ei tea miks tegin seda sel päeval. Arvan, et kandsin nädalaid soovi seda kellelegi rääkida, ja Kristi on mu tütar, ja arvasin et ta rõõmustab.

Rääkisin kuidas kohtusin. Matk, märjad kivid, lõunasöök, buss. Ütlesin et ta paneb mind hästi tundma. Et ammu polnud end nii tundnud.

Kristi kuulas tass käes.

Kui lõpetasin, ootas ta hetke enne vastamist.

— Ema — ütles ta. — Ma ei tea. Sinu vanuses need asjad…

— Mis asjad?

— No see. Eks see ole natuke imelik, või? Selliste illusioonidega mässata.

Jäin vaikseks.

— Kellele imelik? — küsisin.

— No inimestele. Et 65-aastane naine käib armastusest mõeldes nagu oleks ta kakskümmend.

Ütles seda ilma pahatahtlikkuseta. See oligi kõige valusam. Ütles nagu iseenesestmõistetavust. Nagu oleks see midagi mida kõik teavad ja mina olin hiljaks jäänud teada saama.

— Jaa — ütlesin.

Ja vahetasin teemat.

Rääkisime lastest, sellest et vanem lapselaps oli koolis raskustes, sellest et ta mees mõtleb üleviimist taotleda. Tavalised asjad. Vestlus jätkus nagu poleks midagi juhtunud.

Aga läksin koju millegi sees millele ei osanud nime panna.

See polnud täpselt kurbus. Oli rohkem nagu häbi. Häbi mida polnud ma ise tundnud, vaid mis oli mulle peale pandud ilma küsimata.

Sel õhtul ei vastanud Jüri sõnumile. Järgmisel päeval ka mitte, kuni õhtupooleni. Ta küsis kas kõik on korras. Ütlesin et jah, et päev oli pikk.

Peaaegu nädal aega käisin Kristi sõnadel mõtetes ringi. Mõtlesin kas tal oli õigus. Kas selles mida tundsin oli tõesti midagi naeruväärset. Kas 65-aastane lesk peaks juba mitte tahta neid asju.

Ja siis ühel päeval, riideid voltides magamistoas, peatasin end.

Mõtlesin oma emale. Suri 71-aastaselt ja viimase eluaastani käis iga kahe nädala tagant juuksurisse, ostis endisele turult kõrvarõngaid, helistas sõbrannadele oma asju rääkima. Ei küsinud talt kunagi kas ta tunneb end naeruväärne. See ei tulnud mulle kunagi pähe.

Miks peaks minu jaoks teisiti olema?

Sel pärastlõunal kirjutasin Jürile. Küsisin kas laupäeval tahab tulla Tartusse. Et näitan talle turgu Raekoja platsil ja siis sööme seal.

Ütles et meeleldi jah.

Kristile pole ma temast enam midagi rääkinud. Mitte viha pärast — viha läks juba. Vaid sellepärast et sain aru: on asju minu omi mis ei pea läbima tema heakskiitu.

Mul on 65 aastat. Olen lesk. Elan üksi.

Ja laupäeva hommikuti teen end hoolikalt korda enne välja minekut sest lähen nägema kedagi kes paneb mind hästi tundma.

Ma ei tea, kas see on häbiväärne.

Aga mina häbi ei tunne.

Kas teil on kunagi juhtunud, et keegi lähedane pani teid tundma häbi millegi pärast, mis oli tegelikult täiesti teie oma?

Kui see lugu teid puudutas — jätke ❤️ ja jagage seda oma lähedastega. Sest armastusel pole aegumiskuupäeva.