Kogu elu arvasin, et hea ema peab kõike andma. Kuni mul polnud enam midagi

Minu nimi on Valve. Mul on 63 aastat ja elan üksi Tartus sellest ajast, kui lapsed läksid igaüks oma teed.

Ma ei räägi seda kaebusena. Räägin lihtsalt seda mis juhtus.

Nelikümmend aastat olin ema väga konkreetsel viisil: kõigepealt lapsed, siis mina. Kui jäi üle midagi — raha, aega, energiat — oli see minu jaoks. Peaaegu kunagi ei jäänud. Ja kui jäi, oli juba midagi muud kiire.

Nii oli alati.

Kui Sander oli kuusteist ja tahtis spordijalanõusid mis maksid kolme päeva palga, leidsin lahenduse. Kui Eliis läks Tallinnasse õppima ja vajas esimestel kuudel üüri maksmist, leidsin lahenduse. Kui Sander abiellus ja pulmakink läks hinnast üle, leidsin lahenduse.

Leidsin alati lahenduse.

Ja nad harjusid sellega. Mitte sellepärast et nad oleksid halvad inimesed — ei ole. Vaid sellepärast et ma ei andnud neile kunagi põhjust arvata, et tuleb piir.

Piir tuli ühe oktoobri teisipäeval.

Sander helistas hommikul. Vajas kaks tuhat eurot. Auto rike, tulid kulud, maksab tagasi. Küsisin millal. Ütles et niipea kui saab.

Jäin hetkeks vaikseks.

Mul oli kaks tuhat eurot kõrvale pandud. Täpselt. Olin kaks aastat kogunud katlavahetuseks, mis sel talvel jätab mind sooja veeta kui seda ei tee.

— Sander, ma ei saa.

Vaikus.

— Kuidas ei saa?

— Et ei saa. Vajan seda raha katla jaoks.

Teine vaikus. Pikem.

— Ema, mul on seda tõesti vaja.

— Tean et vajad. Aga mina vajan ka.

Ma ei tea mitu korda olin seda lauset elus öelnud. Arvan et mitte kordagi. Leidsin alati viisi, et minu vajadused oleksid vähem kiireloomulised kui nende omad.

Seekord mitte.

Sander pani toru pahasti maha. Ei karjunud, ei solvunud — ta pole selline. Aga pani toru pahasti maha ja ei helistanud neli päeva.

Eliis sai temalt teada. Helistas kolmapäeval.

— Ema, mis Sanderiga juhtus?

Selgitasin. Ta kuulas ja kui lõpetasin ütles:

— See on et sa oled alati seal olnud kõige jaoks ja nüüd järsku…

— Järsku mis?

— Ei tea, tundub et oled muutunud.

Oled muutunud.

See keeras mitu päeva peas. Oled muutunud. Nagu oleks muutunud midagi halba. Nagu oleks eelmine versioon — see kes ütles alati jah, see kes jäi katlata et poja auto käivituks — õige versioon minust.

Sel nädalal magasin halvasti. Tõusin mitu korda kella kolme ajal üles ja istusin köögis veeklaasiga mõeldes. Mõeldes kõigile „jah-dele” mis olin andnud nelikümmend aasta jooksul. Raha õppemaksuks. Nädalavahetused lapselapsi hoidmas ilma et keegi küsiks kas mul on plaane. Korrad mil ei läinud arsti juurde sest pidin kellegi kuskile viima.

Ma ei teinud seda pahameelega. Tegin sest arvasin et nii tehaksegi.

Keegi ei õpetanud mulle seda otseselt. Aga õppisin siiski — oma emalt, ümbruse naistelt, kõigist neist lausetest mis langesid: „lapsed on esikohal”, „ema on alati olemas”, „selleks me emad oleme”.

Selleks me emad oleme.

Milleks täpselt?

Kümne päeva pärast helistas Sander uuesti. Oli raha mujalt leidnud. Rääkis sellest mainimata eelmist vestlust. Mina ka ei maininud. Rääkisime lastest, ilmast, kas tuleb jõuludeks Tartusse.

Enne toru panemist ütles:

— Kuule ema. Järgmisel nädalavahetusel, kas saad lastega olla? Meil on õhtusöök.

Jäin hetkeks mõtlema.

— Laupäeval ei saa. Mul on plaanid.

Lühike vaikus.

— Plaanid?

— Jah. Leppisin sõbrannaga kokku.

See polnud vale. Olin sel nädalal helistanud oma sõbrannale Annele ja leppinud kokku lõunale minna. Esimest korda kuude jooksul tegin midagi sellist ilma süütunnet tundmata.

— Aa. Okei — ütles Sander.

Ja panime toru maha.

Draamat ei tulnud. Ta ei öelnud midagi. Aga tean mida ta mõtles, sest tunnen teda sünnist saati: ta ei saanud aru miks tema emal on äkki tegemisi.

See ongi mis kõige rohkem valutab. Mitte et ta pahandas. Vaid et see tundus talle imelik.

Et nelikümmend aastat alati jah ütlemist olid tekitanud mu lastes ettekujutuse et mul pole oma elu. Ja mis kõige hullem — pikka aega polnudki. Või oli nii väike et ei paistnud.

Nüüd katel töötab.

Ja laupäeval läksin Annele lõunale. Võtsime veini, olime kolm tundi jutus, naersin kuni kõht valutas.

Tulin koju väsinud ja õnnelikult.

Ei helistanud vaatama kas lapsed on korras. Ei küsinud kas leidsid lapsehoidja. Ei tundnud süüd.

Tundsin ainult et see pärastlõuna oli minu oma. Ainult minu.

Ja et ammu polnud midagi ainult minu oma.

Kas teil on kunagi juhtunud — öelda esimest korda ei ja tunda et teilt võeti midagi ära, kuigi tegelikult anti see tagasi?

Kui see lugu teid puudutas — jätke ❤️ ja jagage seda oma lähedastega. Sest enda eest hoolitsemine ei ole isekus.