Poeg ja minia palusid mul nende puhkuse ajal lilli kasta ja kassi toita. Kahe nädala pärast tulid nad Kreekast tagasi ja ütlesid, et orhidee on ära kuivanud. Ja süüdistasid kõiges mind

Kui oleksin teadnud, et üks taim suudab hävitada rohkem kui aasta jooksul hoolikalt üles ehitatud suhte miniaga, oleksin tõenäoliselt lugenud hooldusõpetust.

Aga siis, juulis, kui Andres mulle varukoopiad korteri võtmetest ulatas ja palus “lihtsalt kord päevas käia vaatamas”, olin ma nii õnnelik, et ei tulnud mulle pähegi küsimusi esitada.

Minu nimi on Valve ja olen neli aastat pensionil olnud. Enne töötasin kakskümmend seitse aastat vahetusejuhatajana tekstiilivabrikus Tartu lähedal Elvas. Mees Valdur läks kuus aastat tagasi — süda, öösel, magades. Sellest ajast elan üksi kahetoalises korteris Annelinna, ja päevi mõõdan perearstivisiitide, ostudega Selveris ja telefonivestlustega pojaga.

Andresele on nelikümmend kaks aastat ja ta elab Krõõtaga uuel elamualal linna teises otsas. Neil on kass — oranž segatõuline, paks ja rahulik, kellele Krõõt pani nimeks Mõmmi. Ja neil on lilli. Terve aknaruum lilli.

Kui ma esimest korda nende elutuba nägin, arvasin, et see on kasvuhoone, mitte korter. Sõnajalad, sukulendid, luuderohi, monsterad — poolte nimesid ma ei teadnudki. Ja orhideed — kolm tükki, läbipaistvates pottides, pandud spetsiaalsele riiulile akna juurde.

“Ema, see on lihtne,” — ütles Andres, mantel juba käes. “Mõmmile annad süüa hommikul ja õhtul, toit on kappi all kraanikausist. Lilli kastab iga kahe-kolme päeva tagant. Saad hakkama?”

Sain hakkama. Vähemalt arvasin nii.

Kaks nädalat käisin iga päev hommikul bussiga nende elamualale. Kolmkümmend viis minutit ühe otsaga, üks ümberistumine Kaubamaja juures. Mõmmi tuli mulle vastu juba uksemati juures, hõõrus end vastu jalgu, mürises nagu väike mootor. Toitsin teda, kammitsesin spetsiaalse harjaga, vahetasin vett. Istusin temaga diivanil ja vaatasin mõnda aega aknast välja, selle võõra-õnneliku vaikuse sisse, mida mul enda kodus nappis.

Lilli kastsin kohusetundlikult. Võtsin kanna, selle sinise plastikust, ja käisin potist potti. Igaühele andsin ühepalju vett. Sõnajalgadele, sukulentidele, luuderohule. Ja orhideedele.

Ma ei teadnud, et orhideesid kastetaks teisiti — et liiga palju vett on halvem kui liiga vähe, et juured peavad hingama, et see läbipaistev pott ei ole kaunistuse pärast seal. Keegi ei öelnud mulle seda. Mul pole kunagi orhideed olnud. Minu aknalaual seisab pelargoon ja kaktus — ja mõlemad on kuidagi elanud juba aastaid.

Kahe nädala pärast tulid Andres ja Krõõt Kreekast tagasi päevitunud, puhanud, kreeka mee purgiga minu jaoks. Astusin koos nendega sisse, et võtmed tagasi anda ja näha, kuidas nad rõõmustavad, et Mõmmi on terve ja hoolitsetud. Kass hüppas Krõõta juurde, too korjas ta üles, suudles pähe. Siis pani ta põrandale ja läks elutuppa.

Vaikus kestis ehk kolm sekundit.

“Mis juhtus orhideega?” — kuulsin toast. Krõõta hääl oli rahulik, aga mina olen kakskümmend seitse aastat vabrikus vahetust juhtinud ja oskan ära tunda seda rahulikkust, mille taga on torm.

Läksin elutuppa. Orhidee — see suurim, valge, mis seisis riiuli keskel — nägi välja halvasti. Lehed pehmed, kollased, rippuvad. Juured potis tumedad, nagu mädaneksid. Vaatasin teda ja tundsin, kuidas midagi pigistab kõhtu.

“Kastsin teda samamoodi nagu teisi,” — ütlesin.

“Samamoodi nagu teisi,” — kordas Krõõt vaikselt. Ja ei lisanud midagi.

Andres seisis uksepiidas ja vaatas oma kingi. Seda pilku tundsin lapsepõlvest — nii nägi ta välja, kui algkoolis tõi klassijuhataja märkuse ja ootas, kuni torm möödub. Ainult et nüüd oli tal nelikümmend kaks aastat ja ta ikka ootas, kuni torm möödub.

Läksin koju meepurgiga kilekotis ja kivi rinnus.

Järgmisel päeval tuli Krõõtalt sõnum. Üks. “See orhidee maksis kuuskümmend viis eurot.” Lugesin, panin telefoni lauale, tegin endale teed. Mõtlesin — kirjutas, kergendas hinge, kord.

Ei olnud kord. Järgmise viie nädala jooksul, umbes iga nelja-viie päeva tagant, tuli seesama sõnum. Sõna-sõnalt. “See orhidee maksis kuuskümmend viis eurot.” Kordagi “tere”, kordagi “aitäh, et kassi eest hoolitsesid”. Ainult see üks rida, nagu arve kahjutasu eest.

Pärast kolmandat sõnumit helistasin Andresele.

“Poeg, kas Krõõt on minu peale vihane selle orhidee pärast?”

“Ema, ära tõmba mind sellesse,” — vastas ta. Ja nii jäigi.

Pärast kuuendat sõnumit lõpetasin vastamise. Pärast kaheksandat lõpetasin kohe lugemise — avasin õhtul, kui juba teadsin, mis seal on. Iga kord sama tekst. Kuuskümmend viis eurot.

Nagu need kuuskümmend viis eurot oleksid tähtsamad kui neliteist päeva minu ajast, seitsemkümmend kaheksa bussisõitu, kaheksakümmend kassi söötmist — kes muide kahe nädala jooksul kaalus juurde võttis, sest andsin talle natuke rohkem, et tal igav ei hakkaks.

Aga Mõmmist — sõnagi. Nagu oleks kassi toitnud õhk.

Augustis, kui külastasin oma sõbrannat Ainet Viljandis tema sünnipäeval, rääkisin talle orhidee loost. Aine kuulas, lõikas kohupiimatorti ja noogutas aeg-ajalt.

“Valve,” — ütles ta lõpuks, — “aga mis siis, kui see pole üldse orhidee pärast?”

Vaatasin teda.

“Mõtle. Mitu korda nädalas helistad Andresele? Mitu korda küsid, mida nad sõid, kas Krõõt peseb korralikult, kas nad ei kuluta liiga palju? Võib-olla see naine lihtsalt ei oska sulle otse öelda, et astuksid sammu tagasi, ja räägib sulle seda läbi sõnumi orhideest.”

Tahtsin solvuda. Tahtsin öelda, et see pole tõsi, et ma ainult aitan, et emal on õigus. Aga Aine vaatas mulle otsa oma prillide alt selle pilguga, mille meil ema on omanud, kui ta juba teadis vastust ja ootas, et me ise selleni jõuaksime.

Tulin Tartusse tagasi ja mõtlesin nädal aega. Vaatasin üle oma sõnumid Andresele. “Poeg, mis kuulub?”, “Poeg, käisin kardioloogil, kõik korras”, “Poeg, märkasin et Krõõdal on kardinad hallid, ütle talle et peaks pesema”. Kakskümmend üks sõnum ühe kuu jooksul. Andres vastas üheksale.

Septembris sõitsin nende juurde. Ilma ette teatamata — ja kohe sain aru, et see on veel üks viga samast kategooriast. Aga olin juba ukse ees, nii et helistasin. Andres avas ukse ja taustal seisis Krõõt Mõmmiga süles.

“Tulin rääkima,” — ütlesin. “Ja tõin orhidee.”

Krõõt vaatas potile minu käes, siis mulle. Ta silmades oli midagi, mida ma varem pole näinud — või pole näha tahtnud. Väsimus. Mitte viha, mitte etteheide. Naise väsimus, kes ei tea, kuidas piiri seada, ja kasutab selleks sõnumit lille kohta.

Istusime köögis. Andres võttis Mõmmi ja läks magamistuppa, sest ei tahtnud ikka kohal olla. Krõõt tegi teed. Mina panin uue orhidee lauale ja ütlesin:

“Vabandan selle eelmise pärast. Ja vabandan, kui olen liiga palju sekkunud.”

Krõõt vaikis hetke. Keerutas lusikaga kruusis — korra, teist, kolmandat. Lõpuks tõstis pea.

“Ma ei oska teile seda öelda, proua Valve. Andres ütleb, et jätaksin rahule, et te olete üksi ja vajate kontakti. Aga ma tunnen mõnikord, et selles korteris on meid kolm, mitte kaks.”

See tegi haiget. Aga ausalt haiget.

Tulin bussiga läbi linna tagasi. Vaatasin aknast paneelmaju, rõdusid pesukuivatitega, inimesi peatustel. Mõtlesin Valdurile, sellele kuidas tema eluajal olin kogu aeg millegagi hõivatud — vabriku, kodu, lapsega.

Aga nüüd, ilma Valduri ja vabriku, üritasin olla hõivatud Andresega. Tema elu, tema korteri, tema kassi, tema lilledega. Ja ei pannud tähele, millal abistamine armastusest muutus vajaduseks üksindusest.

Sel õhtul ostsin endale orhidee. Roosa, läbipaistvasse potti. Panin aknalauale pelargoonide ja kaktuse kõrvale. Otsisin internetist, kuidas teda kasta. Selgus, et see pole keeruline — peab lihtsalt kuulama, mida ta vajab.

Krõõt pole sellest vestlusest saadik ühtegi sõnumit saatnud kuuekümne viie euro kohta. Mina helistan Andresele kord nädalas, pühapäeval pärast lõunat. Mõnikord vastab, mõnikord mitte. Mõmmi mürriseb kuuldavasti endiselt.

Minu orhidee on kasvatanud uue lehe. Kastan teda kord nädalas, vaid natuke, ja jätan rahule. Mõned asjad kasvavad paremini, kui sa ei ürita neid liiga tugevasti armastada.

Ja teie — kas osate märgata hetke, mil abistamine armastusest muutub vajaduseks üksindusest?