Pärast kahtkümmet kaheksat aastat abielu vaatas mees mulle silma ja ütles, et on esimest korda elus päriselt armunud. Sel hetkel olin viiskümmend aastat vana — ja olin endiselt tema naine…

Abiellusime 1995. aastal. Mul oli kakskümmend kaks aastat, Andresel — kakskümmend viis. Pulmad olid Tartus, tagasihoidlikud, pere ja sõbrad, valge kleit mille õmblesime koos emaga. Andres oli kena, rahulik, usaldusväärne. Tundus — see on inimene kellega saab elada terve elu.

Ja elasin. Kahtkümmet kaheksat aastat.

Kasvatassime kaks poega — Markuse ja Priidu. Elasime üle kaks kodulaenu refinantseerimist, kolm auto vahetust, ühe kolimise Tartust Tallinna kui Andres sai parema töö. Elasime üle tema isa surma, minu ema haiguse. Olime perekond — kõigi selle sõna tähendustega, heade ja halbadega.

Töötasin raamatupidajana. Tõusin kell kuus, tegin lõunakarbid, viisin lapsi kooli kui nad olid väikesed, hiljem tõusin lihtsalt kell kuus ja töötasin. Nädalavahetustel koristаsin, kokkasin, pesin. Tavaline elu. Hea elu, arvasin.

Eelmisel kevadel hakkas Andres hilja koju tulema. Ütles — töö, projekt, tähtaeg. Ei kontrollinud. Usaldasin kahtkümmet kaheksat aastat — miks peaksin nüüd kontrollima.

Juuni reedel õhtul istus ta minu vastas köögis laua ääres. Sama laua ääres mille taga sõime hommikusööki tuhandel hommikul. Vaatas mulle pikalt otsa. Mõtlesin — midagi on juhtunud. Võib-olla tervis. Võib-olla töö.

— Pean sulle midagi tähtsat ütlema — ütles ta.

Ootasin.

— Ma armusin. Esimest korda elus armusin päriselt.

Istusin ja vaatasin teda. Võib-olla viis sekundit. Võib-olla minut. Laua pind oli nii tuttav — see väike kohviplekk vasakul pool mida ei saanud kunagi päris puhtaks. Vaatasin seda ja mõtlesin et mu pea ei tööta normaalselt sest mingil põhjusel valis see hetk kohvipleki vaatamise.

— Mida? — ütlesin.

— Kohtusin naisega. Mõtlesin palju. Ei suuda enam varjata.

Mul oli viiskümmend aastat. Istusin oma köögis. Kaks korda nädalas küpsetasin tema lemmikmulgipuder. Kannan tema perekonnanime kahtkümmet kaheksat aastat.

— Kui kaua? — küsisin.

— Neli kuud.

— Ja millal sa esimest korda mõistsid, et meie abielus ei armastanud sa kunagi päriselt?

Ta vaikis.

— Armastasin sind. Lihtsalt… see mis on praegu — on teistsugune.

Teistsugune. Kahtkümmet kaheksat aastat, kaks last, kakssada tuhat hommikukohvi, üks ema matus — ja tema jaoks oli see “teistsugune”.

Läksin köögist välja. Läksin magamistuppa, istusin voodile ja vaatasin seina. Meie pulmafoto rippus samas kohas alates 1995. aastast. Noored, õnnelikud, uskuvad. Mina sellel fotol uskusin. Ja kõik need aastad uskusin edasi.

Selgub et uskusin üksi.

Pojad said teada nädal hiljem. Markus — vanem, on nüüd kakskümmend kuus — ei võtnud Andrese kõnesid kuud aega vastu. Priit — noorem, kakskümmend kolm — ütles isale ainult ühe lause: “Ema tegi kõik sinu jaoks.” Andres tegi näo et ei saanud aru.

Lahutasime nelja kuu pärast. Korter jäi mulle — Andres kolis tema juurde Kristiinesse. Mõnikord loen mõtetes. Kui ta esimest korda “päriselt” armus kuuekümneselt, siis mis meil oli kahtkümmet kaheksat aastat? Kuidas seda nimetada? Sõpruseks? Harjumuseks? Mugavaks päevakavaks?

Ei tea.

Tean ainult üht — mul oli viiskümmend aastat kui ta seda ütles. Ja sel õhtul mõistsin esimest korda elus, et võib elada inimese kõrval kahtkümmet kaheksat aastat ja olla talle siiski võõras.

Nüüd elan üksi. Õpin kohvi jooma ilma kiirustamata. Laupäeviti ei korista — või koristad kui tahan. Väikesed vabadused mida mul ei olnud kahtkümmet kaheksat aastat sest olin liiga hõivatud naiseks olemisega.

Kohviplekk laual on endiselt alles. Lauda ei visanud ära.

Kui vaatan seda — ei mõtle temale. Mõtlen iseendale. Sellele milline ma olin ja milline tahan olla nüüd.

Ja see on vähemalt minu oma.

Ja teie — arvate et saab elada teise inimese kõrval kahtkümmet kaheksat aastat ja teda siiski mitte tunda? Või — kas te tegelikult tundsitegi teda kunagi päriselt?