Pärast paljusid üksildaseid aastaid otsustasin uuesti proovida elada koos naisega. Elasime koos vaid kolm nädalat ja ma olin pettunud…

Olen 59-aastane. Elasin aastaid üksi. Nii kaua, et üksindus ei tundunud enam isegi üksindusena, vaid lihtsalt minu tavapärase eluna. Hommikuti seisis köögis üks kohvitass, õhtusööki tegin ühele ning koju jõudes teadsin täpselt, kuhu olin jätnud võtmed, mis külmkapis on ja milline raamat tugitooli kõrvale pooleli jäi. Mulle meeldis rahu. Aga ühel õhtul, kui köögilaua taga suppi sõin, tabasin end mõttelt: kas tõesti jääbki nii? Mitte keegi ei küsi, kuidas mu päev läks. Mitte keegi ei hüüa teisest toast: „Tule korraks, vaata seda.“ Mitte keegi ei jäta oma tassi minu oma kõrvale. Siis tunnistasin endale esimest korda, et ma ei igatse lihtsalt naist oma koju. Ma igatsen lähedust.

Tutvusime ühiste tuttavate kaudu. Tema oli 45. Ilus, hoolitsetud, energiline, naeris palju ning armastas inimesi, üritusi ja spontaanseid väljasõite. Kord ütles ta, et on väsinud suhetest, mis kuhugi ei vii, ja tahaks lihtsalt kedagi enda kõrvale. Need sõnad jäid mulle meelde. Mõne aja pärast tegin ettepaneku proovida koos elada.

Esimesed päevad olid peaaegu täpselt sellised, nagu olin ette kujutanud. Hommikuti tegin omletti kahele. Tema istus köögis kohvitassiga, rääkis midagi naljakat ja mina tabasin end naeratamast juba sellepärast, et laual seisis lõpuks kaks tassi. Õhtuti kuulsin kodus tema samme. Pärast nii paljusid vaikseid aastaid tundus isegi see lihtne heli kuidagi soe ja kodune.

Aga juba esimese nädala lõpus hakkasin märkama pisiasju. Ta ei tahtnud peaaegu kunagi kodus õhtust süüa. Koju jõudes küsis ta esimese asjana: „Kuhu me täna läheme?“ Ühel õhtul pakkusin, et keedame suppi ja vaatame filmi. Ta naeris: „Sa oled alles 59. Miks sa tahad juba nagu vanamees elada?“ Naersin kaasa ja läksime restorani.

Järgmisel õhtul oli tema sõbranna sünnipäev. Päev hiljem tahtis ta proovida uut restorani kesklinnas. Nädalavahetuseks leidis kontserdi. Läksin temaga kaasa, sest ma ei tahtnud olla see igav mees, kes tahab alati kodus istuda.

Tasapisi sain aga aru, et ma ei väsi inimestest. Ma väsin elust, kus peab kogu aeg kuhugi minema, midagi broneerima, millekski valmistuma ja uusi elamusi otsima. Kodu tähendas meile täiesti erinevaid asju. Minu jaoks oli kodu koht, kus võis lõpuks õlad lõdvaks lasta. Tema jaoks oli kodu pigem koht, kus enne järgmist väljaminekut riideid vahetada.

Oli veel midagi, mida ma alguses endale tunnistada ei tahtnud. Igapäevaelus ei saanud meist meeskonda. Mina käisin poes, tegin hommikusööki, koristasin kööki, tegelesin arvete ja kõigi väikeste koduste asjadega. Mitte sellepärast, et oleksin arvanud, et naine peab süüa tegema või pesu pesema. Seda ma ei oodanud. Ma igatsesin hoopis midagi muud. Kas või seda, et ta mõnikord ütleks: „Jäta, täna teen mina.“ Või lihtsalt: „Sa oled väsinud, istu natuke.“ Aga neid sõnu ei tulnud.

Kolmanda nädala lõpus jõudsin pärast rasket tööpäeva koju. Väljas sadas vihma, pea valutas ja ma tahtsin ainult jalanõud jalast võtta, midagi sooja süüa ning vaikuses olla. Tema seisis peegli ees ja värvis huuli.

„Kuhu me läheme?“ küsis ta. „Leidsin ühe uue restorani. Kõik räägivad, et seal on imelised pastaroad.“

Vaatasin talle otsa ja esimest korda ei tahtnud enam teeselda.

„Ma ei taha täna kuhugi minna.“

Ta pöördus minu poole.

„Jälle?“

„Jah. Ma tahan koju jääda. Suppi keeta. Sinuga koos istuda. Rääkida. Või kasvõi vaikida.“

Ta vaatas mind pikalt ja ütles siis vaikselt:

„Mina nii ei saa. Mul on vaja elada.“

Need sõnad tegid mulle rohkem haiget, kui oleksin osanud arvata.

„Kas see, kui me oleme kahekesi kodus, ei olegi sinu jaoks elu?“ küsisin.

Ta ei vastanud kohe. Istus minu vastu ja tol õhtul rääkisime esimest korda nende kolme nädala jooksul päriselt.

Ta tunnistas, et kardab rutiini. Et oli aastaid elanud nii, nagu teised temalt ootasid, ning nüüd ei taha ta veeta õhtuid pottide, televiisori ja koduste toimetuste keskel. Ta tahtis linnamelu, reise, muusikat, inimesi ja spontaanseid plaane.

Ja ma sain temast lõpuks aru.

Ta ei olnud halb inimene. Ta tahtis lihtsalt hoopis teistsugust elu.

Ja tegelikult tahtsin mina samuti oma elu, lihtsalt teistsugust.

Järgmisel hommikul hakkas ta asju pakkima. Ei mingit tüli ega vihaseid sõnu. Ukse juures jäi ta hetkeks seisma.

„Sa oled hea inimene. Aga sinu kõrval hakkaksin ma lämbuma.“

Naeratasin, kuigi sees tõmbus kõik kokku.

„Ja mina väsiksin sinu kõrval jooksmisest.“

Ta kallistas mind ja läks.

Õhtul koju jõudes võtsin kapist automaatselt kaks tassi. Alles siis, kui olin need lauale pannud, sain aru, mida olin teinud.

Seisin ja vaatasin seda teist tassi.

Siis panin selle vaikselt kappi tagasi.

Kummalisel kombel oli just sel hetkel kõige valusam. Mitte siis, kui ta kohvriga uksest välja läks. Vaid siis, kui köögilauale jäi jälle ainult üks tass.

Võtsin külmkapist supi, soojendasin selle üles ja istusin laua taha. Korteris oli vaikne. Täpselt sama vaikne nagu kõik need aastad enne teda, aga nüüd kõlas see vaikus kuidagi teisiti.

Nende kolme nädalaga sain aru millestki, mida ma varem polnud mõistnud. Üksindus ei kao lihtsalt sellepärast, et samasse tuppa ilmub teine inimene. Võib magada samas voodis, süüa sama laua taga ja ikkagi tunda end üksikuna. Aga võib ka istuda kahekesi köögis kõige tavalisema supitaldriku taga ja tunda, et oled päriselt kodus.

Ma ei vaja naist, kellele meeldiks kõik sama mis mulle. Ma ei taha, et ta loobuks sõpradest, reisidest või headest restoranidest. Tahaksin lihtsalt, et mõnel õhtul ütleks tema ise: „Täna ei lähe kuhugi. Oleme kodus.“

Olen 59-aastane ja ma ei taha ikka veel kogu ülejäänud elu üksi olla. Aga nüüd tean vähemalt üht: hirm üksinduse ees ei ole piisav põhjus jääda suhtesse, kus pead lõpetama iseendaks olemise.

Ja vahel juhtub ikka, et avan hommikul kapi ning käsi sirutub kahe tassi järele.

Võib-olla sellepärast, et kusagil sügaval sisimas usun endiselt, et ühel päeval seisab mu köögilaual jälle kaks tassi.

Ainult et seekord kuulub teine tass inimesele, kelle jaoks vaikus kahekesi ei tähenda tühjust.

Mida teie arvate: kas suhte nimel tasub oma eluviisi muuta ja pidevalt kohaneda või on mõnikord ausam tunnistada, et kaks head inimest lihtsalt ei sobi kokku?