Pärast aastaid üksinda elamist otsustasin proovida alustada uut elu koos naisega. Aga juba kolme nädala pärast sain aru, et olin endale valetanud

Ma olin pikka aega üksi elanud. Alguses tundus see isegi rahulik: oma tuba, oma vaikus, oma harjumused. Keegi ei küsinud, miks ma õhtul jälle sama filmi vaatan. Keegi ei nihutanud mu kruusi laualt teise kohta. Keegi ei seganud mu hommikust vaikust.

Aga aastatega muutus see rahu vahel tühjuseks.

Õhtud venisid pikaks. Televiisor rääkis rohkem kui mina. Pargis jalutades vaatasin mõnikord vanemaid paare, kes kõndisid aeglaselt kõrvuti, ja mõtlesin: võib-olla olen ma liiga vara loobunud. Võib-olla pole veel hilja leida inimest, kellega jagada kohvi, vaikust ja argipäeva.

Siis kohtasin teda.

Ta oli soe, meeldiv, elav. Temaga oli lihtne rääkida. Ta naeris palju, oskas kuulata ja tema kõrval tundus üksindus korraks nagu midagi, mis võibki jääda minevikku. Me kohtusime paar kuud. Käisime jalutamas, jõime kohvi, rääkisime elust, lastest, kaotustest ja sellest, kuidas pärast viiekümnendat tahaks veel midagi head tunda.

Ühel õhtul pakkusin talle välja, et võiksime koos elada.

Ta nõustus kohe. Ja mina arvasin, et nüüd algab see hiline rahulik õnn, millest inimesed vahel räägivad. Mitte suur kirg, mitte nooruslik torm, vaid vaikne koosolemine. Kaks inimest, kes ei taha enam draamat, vaid soojust.

Esimesed päevad olid ilusad.

Ta tõi vaasi lilli. Keetis hommikul kohvi. Küsis, kas mul on külm. Mulle tundus, et korter sai kuidagi elavamaks. Aga üsna varsti hakkasin märkama, et koos teise inimesega tuleb majja mitte ainult soojus, vaid ka võõras rütm.

Minu rätikud volditi teisiti. Mu raamatud tõsteti teise riiulisse. Hommikuti mängis muusika ajal, mil olin harjunud vaikusega. Köögis tekkisid uued purgid, vannituppa uued lõhnad, elutuppa väikesed armsad esemed, mis temale tähendasid hubasust, aga mulle tundusid nagu märgid, et minu kodu pole enam päriselt minu oma.

Ma häbenesin seda tunnet.

Need olid ju pisiasjad. Kuidas saab inimene ärrituda rätiku, lillevaasi või nihutatud tugitooli pärast? Ma ei öelnud midagi. Püüdsin olla mõistlik. Püüdsin endale korrata, et kooselu tähendabki kohanemist.

Aga mida rohkem ma kohanesin, seda vähem tundsin ennast oma kodus koduselt.

Kõige raskem polnud isegi asjade muutumine. Kõige raskem oli see, et kadus vaikus. Mitte halb vaikus, vaid minu oma. See vaikus, milles olin aastaid mõelnud, puhanud, oma päevi kokku korjanud. Nüüd oli alati keegi kõrval. Alati oli mõni küsimus, mõni jutt, mõni plaan, mõni otsus, mida tuli koos teha.

Varem tundusid meie vestlused meeldivad. Nüüd hakkasin tundma, et iga sõna nõuab minult jõudu.

Ma vaatasin teda ja sain aru, et tema pole halb. Ta ei teinud mulle haiget. Ta ei nõudnud võimatut. Ta tahtis lihtsalt jagatud elu. Täpselt seda, mida mina olin talle ise pakkunud.

Ja just see tegi kõige rohkem haiget.

Sest probleem polnud temas.

Probleem oli minus.

Või õigemini selles, et ma olin oma üksindusega nii kokku kasvanud, et see ei olnud enam ainult üksindus. See oli minu kord. Minu hingamine. Minu kaitsekiht. Minu viis maailmaga toime tulla.

Kolmanda nädala lõpus istusin ühel õhtul köögis ja kuulasin, kuidas ta teises toas midagi ümber tõstis. See oli tavaline heli. Mitte vali, mitte tüütu. Aga minu sees läks midagi raskeks. Ma mõistsin äkki väga selgelt: ma ei igatse mitte teist elu. Ma igatsen oma vana rahu.

Me rääkisime järgmisel päeval.

Raske oli. Tema silmad läksid kurvaks, mina tundsin süüd. Ta küsis vaikselt, kas ta tegi midagi valesti. Ja ma pidin ütlema kõige ausama, aga kõige valusama asja:

– Ei. Sa ei teinud midagi valesti. Ma lihtsalt ei oska enam elada nii, et pean iga päev kellelegi ruumi tegema.

Me läksime lahku rahulikult.

Ilma karjumiseta. Ilma süüdistusteta. Aga see ei tähenda, et see ei valutanud.

Kui ma jälle oma vanasse korterisse tagasi jäin, oli esimesel õhtul imelik. Väga vaikne. Liiga vaikne. Seisin keset tuba ja kuulasin seda vaikust, mida olin nii väga igatsenud.

Ja siis juhtus midagi ootamatut.

Ma ei tundnud kurbust.

Ma tundsin kergendust.

Mitte sellepärast, et ta oleks olnud vale inimene. Vaid sellepärast, et ma lõpuks tunnistasin endale tõtt: minu jaoks ei ole üksinda olemine karistus. Võib-olla on see minu viis hoida alles iseennast.

Mõni inimene vajab vanemas eas kedagi enda kõrvale, et mitte tunda tühjust.

Mina sain aru, et vajan eelkõige rahu, kus saan olla ilma rollita, ilma selgitusteta, ilma pideva kohanemiseta.

Võib-olla kõlab see egoistlikult.

Võib-olla keegi ütleb, et ma ei osanud võimalust hinnata.

Aga ma ei taha enam elada elu, kus ma naeratan viisakalt ja tunnen samal ajal, kuidas mu enda hingamine jääb kitsaks.

Kas teie arvates on üksindus pärast viiekümnendat alati kaotus või võib see mõnikord olla hoopis aus valik iseenda kasuks?