Mu parim sõbranna palus mul tema sünnipäeval tagasihoidlikum olla, sest minu uus välimus «juhib tähelepanu kõrvale». Mida ma ei teadnud — see oli palju rohkem kui palve

Seitseteist aastat oli jaotus selge. Kristiina oli kaunis. Silmapaistev. See, kes tuppa astudes pani inimesed pead keerama. Mina olin sõbranna. Toreda, usaldusväärne, kuulaja. See ei häirinud mind kunagi. Nii oli ja kõik, nagu juhtub, kui kaks inimest on nii kaua koos, et võtavad oma rollid lihtsalt vastu ilma neid küsimata.

Saime tuttavaks ülikooli esimesel kursusel, jagasime matemaatika konspekti ja veetsime eksami eelõhtu minu korteris pähklite ja lahustuva kohviga. Sellest ajast peale lahutamatud. Pulmad, võõrad lahutused, kolimised, leinад. Kõik oluline meie täiskasvanueas elati kõrvuti.

Abiellujn Priiduga kahekümne seitsme aastaselt. Kolmteist aastat abielu. See polnud kohutav lugu — see oli üks neist, mis sureb tasapisi ilma et keegi käe tõstaks seda öelda. Kui lahutusdokumendid allkirjastasim, olin nelikümmend üks aastat vana, pool hüpoteeki ja tunne, et olin veedetud kümme aastat olles kellegi pool ilma küsimata, kas see mulle meeldib.

Esimesed kuud pärast lahkuminekut magasin halvasti, sõin veel halvemini ja veetsin rohkem aega laes vaadates, kui tahaksin tunnistada. Kristiina oli seal. Helistas, viis välja õhtustama, kuulas. Olen selle eest tänulik ja ei kustuta seda loost.

Aga mingil hetkel, ilma plaanita, hakkasin muutuma.

Esimesena juuksed. Lõikajn need lühikeseks — midagi, mida olin tahtnud teha kolmekümnendatest saati ja mida Priit alati pidurdas: «Mulle meeldid pika juuksega.» Meeldisin endale. Mitte nartsissistlikult — meeldisin endale nii, nagu meeldid endale, kui näed end lõpuks ilma kellegi ootuste filtrita.

Siis riided. Hakkasin ostma asju endale, mitte selleks, et sobida mingisse konteksti. Punane kleit, millel polnud konkreetset kohta, kus seda kanda. Jope, mis mulle meeldis, kuigi «ei sobinud» millegi olemasolevaga. Minu asjad.

Siis keha. Hakkasin iga hommiku kõndima — mitte kaalust alla võtmiseks, vaid sellepärast, et pidin liikuma ja varahommikune õhk enne kaheksat oli ainus asi, mis andis neis esimestes kuudes kontrolli tunde. Ajapikku, tahtmata, keha muutus. Magasin paremini. Oli rohkem energiat. Tundsin end rohkem omas nahas, kui olin end tundnud aastaid.

Kõik see toimus aeglaselt, ligi kahe aasta jooksul. See polnud dramaatiline muutus. See oli järk-järgult äratundmine — naine, kes oli ammu ilmumata jäänud.

Kui Kristiina ütles, et korraldab peo oma viiekümnendaks sünnipäevaks, olin liigutunud. Kristiina viiskümmend oli sündmus. Ta broneeris restorani Tallinna kesklinnas, kutsus nelikümmend inimest, tellis erilise menüü. Oli selleks mitu kuud valmistunud.

Kaks nädalat enne pidu helistas ta mulle.

— Kuule, — algas ta selle tooniga, mida inimesed kasutavad, kui tahavad öelda midagi ebamugavat ja mässivad selle eelnevasse lahkusse, — tahtsin sinult midagi paluda.

— Muidugi, räägi.

— See on… peol on palju inimesi, kes sind ei tunne, ja sina viimasel ajal oled nii… silmapaistev. Ei tea kuidas öelda. Et kas sa saaksid minna natuke tagasihoidlikumalt, mitte nii tähelepanu köita. Et tähelepanu kese oleksin mina.

Jäin vaikseks.

— Tagasihoidlikum kuidas?

— No midagi neutraalsemat. Ilma selle punaseta. Ma ei tea, midagi rahulikumat.

Ütlesin, et mõtlen selle üle, ja panin toru.

Sel nädalal magasin halvasti. Mõtlesin sellele rohkem, kui oleksin tahtnud tunnistada. Küsisin endalt, kas tal on õigus, kas olen üle piiri läinud, kas olin tahtmatult muutunud kellekski, kes tõmbab tähelepanu. Vaatasin peeglist liiga kaua, otsides probleemi.

Ja siis peatasin.

Sest see, mida tegin, oli täpselt sama, mida olin teinud kolmteist aastat abielus: otsisin endas teise inimese ebamugavuse põhjust.

Läksin peole punases kleidis.

Mitte provokatsiooni pärast. Sellepärast et see oli minu oma, mulle meeldis, ja olin otsustanud, et ei tee end enam väiksemaks selleks, et keegi teine suurem tunduks.

Kristiina nägi mind tulemas ja ta nägu ütles kõik. Stseeni ei tulnud — see pole tema ega minu stiil. Aga midagi muutus sel ööl. Rääkisin inimestega, tantsisin natuke, soovisin talle südamest head sünnipäeva. Ja lahkusin suhteliselt varakult, sest järgmisel päeval pidin varakult tõusma.

Taksol tagasi mõtlesin seitseteistale aastale. Kõigile sünnipäevadele, kus olin taustaks olnud. Kõigile fotodele, kus olin «sõbranna». Kõigile kordadele, kus ootasin, et keegi küsiks, kuidas minul läheb.

Ei ole kindel, kas meie sõprus sellest üle elab. Oleme sellest ajast rääkinud, aga selle uue distantsiga, mis tekib, kui midagi öeldakse ja seda tagasi võtta ei saa.

Mida tean — ma ei kustuta enam oma valgust selleks, et teine paremini särama.

Ka selle õppisin üksi. Hilja, aga õppisin.

Kas arvad, et on sõprussuhteid, mis vajavad tegelikult seda, et üks neist on vähem, et toimida, või arvad, et tõeline armastus mahub mõlemale ilma et kumbki peaks end pisendama?

Kui see lugu puudutas sind — jäta ❤️ ja jaga seda lähedastega.