Pärast 15 aastat üksi elamist otsustasin proovida mehega kooselu. Pidasime vastu vaid kaks nädalat…

Olen 55-aastane. Lahutasin viisteist aastat tagasi ja sellest ajast saadik olen elanud üksi. Nende aastatega harjusin oma kodu, oma korra ja sellega, et ma ei pea kellelegi seletama, miks tahan õhtust süüa kell kaheksa või pühapäeval poole päevani hommikumantlis ringi käia.

Mehi on mu elus selle aja jooksul olnud, kuid mitte kedagi pole ma tahtnud endale nii lähedale lasta, et hakkaksime koos elama. Võib-olla kartsin uuesti kaotada seda rahu, mille olin pärast lahutust endale lõpuks loonud.

Siis kohtasin Andrest.

Ta oli umbes minuvanune, lahutatud ja töötas enda jaoks. Mulle meeldis, et ta tundus korralik ja rahulik mees, kellega oli lihtne suhelda. Ta polnud pealetükkiv ega üritanud mulle iga hinna eest muljet avaldada. Mõne aja pärast tegi ta ettepaneku proovida koos elada.

Kahtlesin kaua. Olin viisteist aastat üksi elanud ja sain aru, et teise inimesega harjumine ei pruugi olla lihtne. Samas mõtlesin, et olen alles 55. Kas ma tõesti kavatsen kogu ülejäänud elu karta oma elus midagi muuta?

Otsustasime, et Andres kolib minu juurde. Minu korter oli suurem ja sealt oli mul mugav tööle käia. Tema jaoks polnud asukoht nii oluline.

Esimesed päevad olid isegi üllatavalt mõnusad. Oli hea hommikul köögis teist inimest näha, õhtul koos süüa ja päevast rääkida. Mõtlesin, et võib-olla olin kõik need aastad ilmaasjata kooselu kartnud.

Umbes nädala pärast hakkasin aga märkama asju, mis tundusid alguses lihtsalt pisiasjadena.

Mina töötan tootmises ja mul on kindel töögraafik. Hommikul lähen tööle ja õhtul tulen tagasi. Andres töötas enda jaoks ning korraldas oma päeva ise. Mõnikord oli ta pool päeva kodus, mõnikord läks mõneks tunniks välja ja tuli jälle tagasi.

Tööpäevadel polnud mul tavaliselt aega ega tahtmist süüa teha, seega valmistasin nädalavahetusel toitu mitmeks päevaks ette. Olin alati nii teinud. Ainult nüüd märkasin, et toit, millest mulle üksi oleks jätkunud peaaegu terveks nädalaks, kadus paari päevaga.

Tulin töölt koju, pott oli tühi ja kraanikausis ootasid taldrikud, kruusid ning pann. Andres oli samal ajal mitu tundi kodus olnud, kuid isegi nõusid polnud ära pesnud.

Alguses ei öelnud ma midagi. Hiljem mainisin seda ettevaatlikult. Ta solvus ja järgmine kord otsustasin parem vaikida.

Mingil hetkel hakkasin isegi mõtlema, et võib-olla on probleem minus. Olin ju viisteist aastat üksi elanud. Äkki olen lihtsalt oma korraga liiga ära harjunud? Äkki hakkab pärast nii pikka aega üksi elamist iga võõras kruus laual häirima? Ma ei tahtnud muutuda naiseks, kes käib mehel pidevalt järel ja pahandab iga väikese asja pärast.

Seega püüdsin kohaneda.

Aga mida rohkem ma üritasin pisiasjadest mitte välja teha, seda rohkem tekkis mulle kodus tööd juurde.

Ühel õhtul jõudsin koju ja leidsin köögi peaaegu samas seisus, nagu see hommikul jäi, ainult musti nõusid oli juurde tekkinud. Palusin Andresel vähemalt aeg-ajalt enda järel koristada, sest ka mina tulen töölt väsinuna.

Tema arvates oli kodu korrashoidmine naise töö ja tema polnud harjunud selliste asjadega tegelema.

See ei meeldinud mulle, kuid isegi siis ei tahtnud ma kohe järeldusi teha. Mõtlesin, et inimesed kasvavad erinevates peredes ja neil on erinevad harjumused. Võib-olla on lihtsalt aega vaja.

Mõni päev hiljem tulin töölt koju ja nägin, et korter oli koristatud. Esialgu olin isegi rõõmus. Mõtlesin, et Andres oli siiski mu sõnu kuulda võtnud.

Siis vaatasin lähemalt.

Vaip oli tolmuimejaga üle käidud ainult sealt, kuhu oli lihtne ligi pääseda. Diivani alla polnud keegi vaevunud minema. Tolm oli riiulilt pühitud ümber seal seisvate asjade, ilma et neid oleks isegi tõstetud. Köögis olid mõned mustad nõud lihtsalt kraanikaussi tõstetud.

Ma ei teadnud enam, kas naerda või vihastada.

Kõige rohkem ei häirinud mind aga isegi mitte segadus. Ma hakkasin märkama, et minu elu oli väga lühikese ajaga raskemaks muutunud.

Varem tulin töölt koju ja puhkasin. Nüüd tulin koju ning esimese asjana vaatasin, mida on vaja koristada, mida süüa teha ja kas midagi üldse veel alles on. Nädalavahetus, mis varem kuulus mulle, kulus nüüd kahe inimese toidu valmistamisele, pesu pesemisele ja koristamisele.

Andrese elus polnud samal ajal peaaegu midagi muutunud.

Temal oli nüüd soe toit, puhtad rätikud, korras kodu ja naine kõrval.

Minul oli rohkem tööd.

Umbes kaks nädalat pärast tema sissekolimist tulin ühel õhtul töölt täiesti kurnatuna. Kraanikauss oli jälle musti nõusid täis ja toidust, mille olin mitmeks päevaks valmis teinud, polnud peaaegu midagi alles.

Sel õhtul küsisin endalt esimest korda päriselt: milleks mulle seda kõike vaja on?

Olin viisteist aastat üksi elanud ja suurepäraselt hakkama saanud. Miks oli nüüd, kui kodus oli teine täiskasvanud inimene, minu elu muutunud mitte lihtsamaks, vaid raskemaks?

Ütlesin Andresele, et kui me otsustasime koos elada, peame mõlemad ka kodu eest hoolitsema. Minu korter ei ole hotell ja mina ei ole inimene, kes peab pärast oma tööpäeva veel teda teenindama.

Tema vastus võttis mul hetkeks sõnad suust.

„Aga mina pole siin peremees. See on sinu korter. Mina olen sinu juures külaline.“

Alguses ei saanud ma isegi aru, kas ta räägib tõsiselt. Aga Andres selgitas väga rahulikult, et tema ei kavatse minu korterisse midagi panustada, sest see pole tema vara. Ja kuna tema elab minu juures, peaksin mina hoolitsema selle eest, et tal oleks siin hea.

Sel hetkel sain lõpuks aru, miks me nägime kooselu nii erinevalt.

Mina arvasin, et minu koju kolis elukaaslane.

Tema arvas, et tuli mulle külla.

Ma ei hakanud enam vaidlema ega midagi tõestama. Ütlesin talle, et kui ta peab ennast minu kodus külaliseks, siis on külaskäik tänaseks läbi. Palusin tal oma asjad kokku pakkida ja lahkuda.

Veel samal õhtul oli ta läinud.

Hiljem püüdis Andres mulle selgitada, et ma tähtsustan koduseid asju liiga palju ja kaks nädalat on liiga lühike aeg, et kaks inimest jõuaksid teineteisega harjuda. Võib-olla oleks keegi temaga isegi nõus olnud.

Minule piisas neist kahest nädalast täiesti.

Kui ta oli lahkunud, tegin endale teed ja istusin kööki. Kodus oli vaikne. Kraanikauss oli tühi. Keegi ei oodanud, et ma talle süüa teeksin. Ma ei pidanud kellelegi seletama, miks olen väsinud.

Ja kõige kummalisem oli see, et ma ei tundnud kurbust.

Tundsin kergendust.

Siis sain aru millestki, mille peale polnud varem mõelnud. Nende viieteistkümne aasta jooksul ei olnud ma harjunud üksindusega.

Ma olin harjunud rahuga.

Ja kui ma kunagi veel otsustan kellegagi oma elu jagada, ei tohiks see inimene seda rahu minult ära võtta. Minu jaoks ei tähenda kooselu seda, et kodus peab iga hinna eest mees olema. Kooselu tähendab, et kahel inimesel peaks koos olema vähemalt natuke lihtsam kui kummalgi eraldi.

Aga mida oleksite teie minu asemel teinud? Kas oleksite andnud talle rohkem aega harjumiseks või oleksite pärast sõnu, et ta on teie kodus kõigest „külaline“, samuti palunud tal oma asjad kokku pakkida ja lahkuda?