Kui tutvusin uue naabrinaisega, ei osanud ma aimatagi, kuidas ta mu elu muudab

Minu nimi on Tiina. Kui olin 62-aastane, pidin kolima elama oma aianduskrundil asuvasse väikesesse majja. Mitte sellepärast, et oleksin seda ise tahtnud. Mul oli varem oma korter, kuid mõned aastad enne seda müüsin selle maha, et aidata oma poega.

Ta kavatses välismaale elama minna. Alguses oli vaja päris palju raha eluasemeks, kolimiseks ja uue elu alustamiseks. Mina ei tahtnud korterit müüa, kuid poeg veenis mind. Ta lubas, et niipea kui end seal sisse seab, aitab ta mul uue elamise osta. Võib-olla isegi parema.

Ma uskusin teda. Mõte, et ma ei võiks omaenda last usaldada, ei tulnud mulle pähegi.

Müüsin korteri maha ja andsin suurema osa rahast talle. Ise kolisin aianduskrundil asuvasse majakesse. Seal oli vesi, elekter ja küte, nii et elada sai seal aasta ringi. Arvasin, et see on ajutine.

Aga möödus aasta, siis teine. Pojal polnud kunagi õige aeg oma lubadust täita. Kord olid tööl muutused, siis suured väljaminekud, siis pidi lihtsalt järgmise aastani ootama. Alguses tuletasin talle tema lubadust meelde, hiljem enam mitte.

Ma ei tahtnud temaga tülli minna. Pealegi mõtlesin alati, et võõras riigis pole tal endalgi lihtne.

Ajapikku harjusin seal elamisega. Mul oli väike peenramaa, kasvuhoone ja paar õunapuud. Kõrval elas Mare koos abikaasaga. Nad kasvatasid köögivilju ja puuvilju ning müüsid osa saagist. Marega saime kiiresti sõpradeks. Vahel jõime koos kohvi, vahetasime istikuid ja aitasime teineteist.

Ühel päeval rääkis Mare, et lähedale oli kolinud üks noor naine. Ta käis sageli Mare juurest köögivilju, mune ja õunu ostmas.

Ühel päeval otsustasin temaga tutvust teha. Võtsin kommikarbi kaasa ja läksin külla.

Ukse avas noor naine nimega Kadri. Märkasin kohe, et ta ootab last. Rääkisime võib-olla pool tundi ja mõni päev hiljem tuli ta ise minu juurde. Nii hakkasimegi tasapisi suhtlema.

Kadri oli vaikne ega rääkinud endast eriti palju. Alles hiljem sain teada, miks ta üldse sinna elama oli sattunud.

Kui vanemad tema rasedusest teada said, tekkis kodus suur tüli. Ka lapse isaga lõppes kõik halvasti. Mees teatas, et ei taha enam ei Kadri ega tulevase lapsega midagi tegemist teha. Mõnda aega polnud Kadril kuhugi minna, kuni endine kursusekaaslane lubas tal oma pere aianduskrundil asuvas majakeses elada.

Mul oli temast kahju, kuid püüdsin seda mitte välja näidata. Kellelegi ei meeldi, kui teda haletsetakse. Vahel panin talle lihtsalt köögivilju kaasa, viisin suppi või kutsusin teed jooma.

Mida lähemale sünnitus jõudis, seda selgemaks sai, et üksi saab tal raske olema. Ühel õhtul pakkusin lihtsalt, et ta võiks minu juurde kolida. Minu maja polnud suur, kuid kahele täiskasvanule ja beebile jagus ruumi küll.

Kadri ei tahtnud alguses nõustuda. Ta ütles, et ei taha mulle koormaks jääda ja et olen teda niigi liiga palju aidanud. Lõpuks leppisime kokku, et see on ainult ajutine, kuni ta jälle jalad alla saab.

See „ajutine“ kestis lõpuks päris kaua.

Sündis tüdruk, kellele Kadri pani nimeks Liis.

Kui Kadri mõne aja pärast tööle tagasi läks, hoidsin mina väikest Liisi. See polnud mulle koormaks. Vastupidi, majja tekkis jälle elu. Vanker ukse kõrval, mänguasjad põrandal ja pisikesed riided vannitoas.

Kui Liis rääkima hakkas, hakkas ta mind kuidagi iseenesest vanaemaks kutsuma. Kadri ei parandanud teda ja mina samuti mitte.

Nii ma vanaemaks jäingi.

Praegu tundub isegi kummaline mõelda, et tegelikult pole meil mingit veresidet.

Kadri töötas palju ja kogus raha. Kolme aasta pärast oli tal piisavalt sääste kodulaenu sissemakseks. Kui ta väikese korteri ostis, olin tema üle siiralt õnnelik. Mõtlesin, et lõpuks on noorel naisel päris oma kodu.

Olin täiesti kindel, et tema kolib koos Liisiga ära ja mina jään oma majakesse.

Kadri aga ütles, et tema ei lähe kuhugi üksi. Kui oleme juba nii kaua koos elanud, siis kolime ka uude koju kõik kolmekesi.

Ma ei osanud talle isegi midagi vastata.

Nii me kolisimegi.

Sellest ajast on möödas peaaegu kümme aastat. Selle aja jooksul on olnud kõike. Me pole mingi täiuslik perekond. Vahel tülitseme. Mina kipun mõnikord liiga palju Kadri asjadesse sekkuma, tema ütleb vahel mulle midagi liiga järsult. Liis on juba teismeline ja tal on peaaegu kõige kohta oma arvamus.

Aga igapäevaelus oleme nagu tavaline pere.

Kui olen haige, toob Kadri mulle ravimid ja pahandab, et ma talle varem ei öelnud. Kui tema peab kauem tööl olema, teen mina õhtusöögi. Liis tuleb koolist koju ja astub sageli kõigepealt minu juurest läbi, et vaadata, mida ma teen.

Mõne aja pärast sai ka mu poeg teada, et ma enam aianduskrundil ei ela.

Rääkisin talle rahulikult, et elan koos Kadri ja Liisiga ning mul on kõik hästi. Kuid üsna kiiresti jõudis jutt minu aianduskrundini.

Poeg ütles, et kui ma seal enam ei ela, pole mingit mõtet seda alles hoida. Tema arvates tuleks see maha müüa.

Seekord ütlesin ei.

Pärast korteri müümist ei tahtnud ma enam loobuda viimasest kinnisvarast, mis mulle kuulus. Pojale see ei meeldinud. Me läksime tülli. Ta tuletas mulle meelde, et on mu ainus poeg, aga mina ei püüdnud esimest korda elus teda rahustada ega kompromissi leida.

Sellest ajast alates on meie suhted väga jahedaks muutunud. Praegu suhtleme harva.

Ja loomulikult teeb see mulle haiget. Mis ka ei juhtuks, ta on ikkagi minu poeg. Mäletan teda väikese poisina, tema esimest koolipäeva, marraskil põlvi ja neid öid, mil istusin haigena tema voodi kõrval. Emalt ei võta keegi neid mälestusi ära.

Aga ma ei saa unustada ka teist asja.

Kui temal oli abi vaja, müüsin oma korteri maha ja andsin talle raha, sest uskusin tema lubadust. Kui mina ise kodu vajasin, jäi see lubadus täitmata.

Kadri ei olnud mulle midagi võlgu. Mina aitasin teda siis, kui tema abi vajas. Kolm aastat hiljem, kui ta lõpuks võis omaette elu alustada, oleks ta võinud mind tänada ja ära kolida.

Aga ta ütles: „Kolime kõik kolmekesi.“

Nüüd olen juba üle seitsmekümne ja selles vanuses hakkad paratamatult mõtlema, mis saab siis, kui sind ennast enam pole.

Aianduskrunt kuulub endiselt mulle.

Mu poeg arvab ilmselt, et ühel päeval saab see nagunii temale.

Aga mina olen oma otsuse peaaegu teinud. Tahan selle jätta Kadrile.

Vahel tunnen selle pärast süüd. Lõppude lõpuks on mu poeg minu ainus laps. Mõnel õhtul hakkan mõtlema, kas teen ikka õigesti. Võib-olla ei tohiks ema oma lapsega nii käituda, ükskõik millised nende suhted ka poleks.

Siis aga meenutan kahte asja.

Oma poja pärast müüsin maha oma kodu ja jäin elama aianduskrundile.

Ja täiesti võõras noor naine, kes ostis endale esimese korteri, ei kaalunud hetkekski võimalust mind üksi maha jätta.

Ma ei tea, kas minu otsus on õige.

Aga mida vanemaks saan, seda rohkem mõistan, et perekond ei ole alati ainult need inimesed, kellega meid seob veri. Mõnikord on palju tähtsam see, kes jääb sinu kõrvale ka siis, kui tal pole sinult enam midagi vaja.

Aga mida teeksite teie minu asemel? Kas jätaksite aianduskrundi oma ainsale pojale lihtsalt sellepärast, et ta on teie laps, või Kadrile, kes muutus nende aastate jooksul täiesti võõrast inimesest teie kõige lähedasemaks pereliikmeks?