Ostsin sanatooriumisse punase kleidi. Kui tütar seda nägi, küsis ta: „Ema, kelle jaoks sa seal ennast ilusaks teed?“ Tema sõnad jäid mind saatma veel kauaks…

Minu nimi on Ene ja ma olen 70-aastane. Juba neli aastat elan Tartus üksi, sellest ajast peale, kui mu abikaasa suri.

Ma ei oska öelda, millal ma täpselt lõpetasin endale asjade ostmise. See ei juhtunud ühe päevaga. Alguses tundus lihtsalt, et pole vaja. Kapis on riideid küll, kingad pole veel kulunud ja uue pluusi võib ju järgmisel kuul osta.

Aga sellest „järgmisest kuust“ said märkamatult aastad.

Pärast mehe surma muutus mu elu väga korrapäraseks ja vaikseks. Pood, raamatukogu, lõunasöök tütre Katrini juures, vahel kohv vana sõbrannaga. Nädalavahetustel käisin lapselapsi vaatamas. Kodus lugesin, vaatasin seriaale ja hoolitsesin taimede eest, mida olime kunagi koos abikaasaga kasvatanud.

Elu läks edasi. Ainult mina ise olin selles kuidagi tagaplaanile jäänud.

Talvel soovitas arst mul kevadel nädalaks sanatooriumisse minna. Alguses kõhklesin. Rahast oli kahju ja mõtlesin, mida ma seal üksinda üldse teen.

Lõpuks broneerisin siiski nädalase puhkuse Pärnus.

Mõni päev enne sõitu läksin poodi ja märkasin punast kleiti. Mitte erkpunast, vaid sügavat ja ilusat tooni. Lihtsa lõikega, elegantne, aga mitte liiga pidulik.

Isegi imestasin, kui selle proovikabiini kaasa võtsin.

Panin kleidi selga, vaatasin peeglisse ja esimest korda üle pika aja ei mõelnud: „Kas see ikka sobib minu vanuses?“ ega „Kuhu mul sellega minna on?“

Mõtlesin lihtsalt: mulle meeldib, kuidas ma selles välja näen.

Ja ostsin kleidi ära.

Mõni päev hiljem läksin Katrinile külla. Kleit oli kotiga toolile jäänud ning tütar küsis, mida ma ostnud olen. Näitasin talle ja ütlesin, et võtan selle sanatooriumisse kaasa.

Katrin naeris. Mitte pahatahtlikult, vaid lihtsalt mõtlemata.

„Ema, kelle jaoks sa seal ennast ilusaks teed?“

Hetk hiljem rääkis ta juba millestki muust.

Mina aga ei suutnud seda küsimust unustada.

Koju sõites mõtlesin, miks need sõnad mulle nii haiget tegid. Teadsin, et Katrin ei tahtnud mind solvata.

Aga tema küsimuses kuulsin midagi, mida olin vist juba ammu iseendale vaikselt öelnud.

Kellele sul seda ilusat kleiti vaja on? Milleks pingutada? Sa oled seitsekümmend. Kes sind enam vaatab?

Koju jõudes riputasin kleidi kappi.

Õhtul võtsin selle uuesti välja ja panin selga. Seisin peegli ees tükk aega. Kleit meeldis mulle endiselt, aga nüüd kuulsin peas tütre sõnu.

Korraks mõtlesin isegi, et viin selle poodi tagasi.

Aga ei viinud.

Võtsin kleidi Pärnusse kaasa, kuid esimestel päevadel ei julgenud seda selga panna. Läksin sööma oma tavaliste pükste ja kampsuniga. Punane kleit rippus toas kapis.

Kolmandal õhtul sain enda peale pahaseks.

Kui ma isegi nüüd ootan kellegi luba, et panna selga enda raha eest ostetud kleit, siis millal see luba üldse tuleb?

Panin kleidi selga ja läksin õhtusöögile.

Tundsin end veidi ebamugavalt. Punane värv tundus järsku liiga silmatorkav ja lauda istudes hakkasin närviliselt varrukaid kohendama.

Siis kuulsin kõrvallauast naise häält.

Seal istus umbes minuvanune naine. Hiljem sain teada, et tema nimi oli Maire ja ta oli Rakverest.

Ta vaatas mulle otsa ja ütles lihtsalt:

„Väga ilus kleit. See sobib teile tõesti hästi.“

Võib-olla oli see tema jaoks lihtsalt tavaline kompliment, mille ta mõne minuti pärast unustas.

Minul tõmbus aga kurk korraga kinni.

Tänasin teda.

Pärast õhtusööki jäime rääkima. Alguses sanatooriumist, siis lastest, kodust ja üksindusest. Selgus, et ka tema oli oma abikaasa kaotanud.

Rääkisime sellest, kui kummaline on vanemaks saada. Peegel näitab sulle üht, aga enda sees ei tunne sa ennast sugugi nii vanana.

Sel õhtul jõudsin oma tuppa tagasi alles üheteistkümne paiku.

Ma polnud ammu nii kaua lihtsalt kellegagi istunud, rääkinud ja naernud.

Järgmistel päevadel jõime Mairega veel mitu korda kohvi ja käisime jalutamas.

Nädala pärast sõitsin koju puhanuna. Kuid kõige olulisem, mille ma Pärnust kaasa tõin, polnud puhkus.

Sain aru, kui märkamatult olin hakanud ennast nägema ainult ema, vanaema ja lesena. Nagu poleks teatud vanusest alates naisel enam õigust tahta ilus välja näha, osta punast kleiti või lihtsalt iseendale meeldida.

Katrin ei tahtnud mulle haiget teha. Ma ei ole tema peale pahane.

Aga nüüd tean vastust tema küsimusele, kelle jaoks mul oli vaja ennast ilusaks teha.

Enda jaoks.

Mul pole vaja erilist sündmust, et panna selga midagi, milles tunnen end ilusana. Mul pole vaja, et keegi mind imetleks. Ja ammugi pole mul selleks vaja kellegi luba.

Ma olen seitsekümmend.

Ma olen ikka veel siin. Ja mul on ikka veel õigus rõõmu tunda.

Punane kleit ripub nüüd minu kapis.

Aga järgmist erilist sündmust ma selle kandmiseks enam ootama ei jää.

❤️ Kas mõni lähedane inimene on teile kunagi täiesti tahtmatult öelnud midagi, mis pani teid tundma, nagu oleksite millegi jaoks juba liiga vana?