Nõustusin lapselastega istuma kuigi ise vaevalt püsti püsisin pärast tööd. Tütar lubas nad kaheksaks ära tuua, aga tuli hilja öösel, rõõmus ja rahulolev. Olin juba suu avanud talle kõike ütlemaks mida temast arvan, kui ta viskas lauale raha ja ütles: «Sa istud niikuinii kodus üksi». Pärast neid sõnu jäi mul hing kinni…

Minu nimi on Aino. Mul on 62 aastat ja töötan kolm päeva nädalas hambaravikliiniku registratuuris Tartus.

Minu vanuses tunduvad kolm tööpäeva nagu viis. Ei ütle seda kaebamiseks — valisin ise, vajan raha ja lisaks meeldib mul midagi teha. Aga tulen koju paistetud jalgadega ja mingi väsimusega mis pole ainult füüsiline.

Eelmisel teisipäeval oli üks nendest päevadest.

Olin kuus tundi jalgadel olnud. Oli olnud probleem vastuvõtuaegade arvutisüsteemiga, kaks patsienti olid registratuuris numbri teinud ja lisaks jätsin lõuna vahele sest polnud aega. Jõudsin koju pool viie ajal ühe mõttega: dušš, tugitool, midagi süüa, ärgu keegi helistagu.

Telefon helises veerand viie ajal.

See oli mu tütar Kati.

— Ema, kas saad täna pärastlõunal lastega istuda? Midagi tuli vahele.

Katil on kolmkümmend kuus aastat. Ta on mu ainuke tütar. Tal on kaks last, Markus kuue ja Liisa nelja aastane. Armastan neid üle kõige. Aga “midagi tuli vahele” Kati suus tähendab ühte kahest: kas läks sõbrannadega kokku, või läks sõbrannadega kokku.

— Kati, täna olen väga väsinud.

— Ema, kaks tundi. Toon nad kohe ja võtan kaheksaks ära.

Kaks tundi.

Kaheksaks.

Ütlesin jah.

Tõi nad veerand kuue ajal. Markus jooksis sisse ja kukkus diivanile. Liisa kallistas mind vöö kohalt ja küsis kas mul on küpsiseid. Kati astus taha, andis mulle kiire musi, ütles kaheksaks kindlasti ja läks.

Tegin vahepala. Küpsised kakaoga mõlemale. Panime multifilmid käima, mille üle Markus oma õega kümme minutit läbi rääkis kuni kokkuleppele jõudsid. Aitasin Liisaga pusle kallal mida ta lõpetada tahtis. Mängisime kaarte. Pesin Liisa dušši all sest Markus ütles et ta on juba hommikul dušši all käinud, mis oli tõenäoliselt vale aga polnud energiat vaielda.

Veerand kaheksaks olid nad pidžaamas, hambad pestud, valmis et ema neid ära toob.

Kaheksaks ei tulnud keegi.

Pool üheksa kirjutasin WhatsAppis. Kaks sinist linnukest. Vastust ei tulnud.

Kell üheksa helistasin. Läks kõnepostile.

Markus jäi diivanile magama veerand kümne ajal. Liisa püsis ärkvel kuni kümneni, küsides iga kahekümne minuti tagant kus ema on. Ütlesin et ema tuleb kohe, et jäi kinni. Panin ta oma voodisse, lamasin tema kõrval kuni jäi magama, mis võttis omajagu aega sest oli võõras kohas.

Jäin köögi toolile istuma.

Telefon käes.

Ootama.

Kati tuli pool kaksteist.

Astus sisse selle energiaga kellel on läinud hea õhtu — juuksed veidi sassis, silmad säravad, see naeratus palju naernust. Lõhnas parfüümi ja kokteilide järele.

— Ema, vabandust, aeg läks käest —

Mina ei öelnud veel midagi. Valisin sõnu. Olin kaks tundi neid valinud.

Siis avas ta koti, võttis välja kahekümneeurose ja pani lauale.

— Võta, et tellid homme midagi või mis iganes.

Ja ütles, samal ajal rahakotti tagasi pannes:

— Sa istud niikuinii kodus üksi.

Jäin arvet vaatama.

Siis vaatasin teda.

Mul oli suu lahti kõige ütlemiseks mida tunde olin ette valmistanud. Väsimus, jalad, lõuna mida ei söönud, üheksa vastamata kõnet, Liisa kes iga kahekümne minuti tagant ema järgi küsis, kaks last pidžaamas kaheksaks oodates kedagi kes ei tulnud.

Ei öelnud sellest midagi.

Ütlesin ainult ühe asja:

— Kati. Võta oma lapsed ja mine koju.

Ta vaatas mind, üllatunud toonist.

— Ema, kas oled pahane?

— Ei. Olen väsinud.

Võttis Markuse magavana sülle. Läks Liisa järele minu magamistuppa. Korjas seljakotid. Kõik vaikuses.

Enne välja minekut pöördus ringi.

— Ema, tõesti, ma ei mõelnud —

— Tean — ütlesin. — Head ööd, Kati.

Sulgesin ukse.

Jäin hetkeks esikusse seisma.

Siis läksin kööki, võtsin kahekümneeurose ja panin sahtlisse kus hoian arveid. Ei visanud ära. Ei teinud ühtegi žesti. Lihtsalt panin ära.

Sest mitte raha polnud see mis mu hinge kinni jättis.

Oli see lause.

“Sa istud niikuinii kodus üksi.”

Nagu mu aeg poleks midagi väärt sest pole kellega seda veeta. Nagu üksi olemine oleks tingimus mis õigustab kõike — hilinemist, teatamata jätmist, lisatunde.

Nagu mu väsimus ei loeks sest polnud kedagi seda nägemas.

Jõin kummeliteed ja läksin magama.

Järgmisel päeval saatis Kati sõnumi: “Ema, tean et eile polnud õige. Vabandust.”

Vastasin: “Aitäh.”

Ja punkt.

Sest mõnikord pole rohkem vaja. Mõnikord on “aitäh” ainuke vastus milleks on energiat. Ja ka kõige ausam.

Jätkan lastega istumist. Armastan neid liiga palju et seda mitte teha.

Aga järgmine kord kui ütleb “kaks tundi ja kaheksaks kindlasti”, palun tal see mulle kirja panna.

Kas teil on kunagi juhtunud et mitte tegu ise ei teinud haiget, vaid lause millega seda saatis?

Kui see lugu teid puudutas — jätke ❤️ ja jagage seda oma lähedastega. Sest “istud niikuinii kodus üksi” pole põhjus. See on lugupidamatus.