Mul on seitsekümmend kolm aastat. Lapsed helistavad pühadel. Lapselapsed saadavad smailisid kui neile kirjutan. Eelmisel nädalal kukkusin köögis ja lamasin põrandal nelikümmend minutit kuni suutsin püsti tõusta. Ei öelnud kellelegi — tean mida ütleksid…

Elan üksi samas korteris Tartus kus kasvatsin oma kolm last.

Üheksakümmend ruutmeetrit mis olid varem väikesed ja mis nüüd tunduvad suured. Marta tuba on ikka Marta tuba kuigi Martal on nelikümmend seitse aastat ja ta elab Tallinnas oma mehe ja kahe lapsega. Poiste toas on ikka see kahekorruseline voodi mille panime sisse kui neil oli kaheksa ja kümme aastat. Mõnikord mõtlen selle müümisele aga ei tee seda.

Mees suri üksteist aastat tagasi. Infarkt, kiiresti, hoiatamata. Pärast seda õppisin tegema palju asju üksi mida varem tegime koos. Pangas käima. Santehnikule helistama. Köögilauas istuma ühe tassiga.

Esimesed aastad olid kõige raskemad. Nüüd on see lihtsalt minu elu.

Minu lapsed on head inimesed. Tahan seda selgelt öelda sest see mida räägin ei ole sellest et nad oleksid halvad lapsed. Nad on head inimesed oma eluga, tööga, laenudega, muredega.

Marta helistab pühapäeviti. Alati samal ajal, ühest üheni ja pooleni, pärast lõunat. Räägime kakskümmend minutit. Küsib kuidas lähen, räägin midagi naabrusest, räägib midagi lastest. See on korralik ja regulaarne kõne nagu arsti vastuvõtt.

Priit, vanem, elab Pärnus. Helistab harvem — iga kahe-kolme nädala tagant. Kui helistab räägib kiiresti, taustal on alati midagi, hääled või televiisor või tema kodu müra. Tunnen et helistab ühe ja teise asja vahel.

Noorem, Andres, elab Viljandis. Tema võtab kõige kauem. Mõnikord möödub kolm nädalat. Kui midagi ütlen saadab ta nelikümmend sekundi pikkuse WhatsAppi häälsõnumi. Nelikümmend sekundi pikkused häälsõnumid on minu jaoks rasked — ei tea miks, aga on rasked.

Lapselapsed kirjutavad oma sünnipäeval ja minu sünnipäeval. Emotikonid, mõni süda. Vanemad on juba kuusteist, seitseteist aastat. Tean et sellises vanuses ei ole vanavanemad esimene prioriteet. Tean seda. Aga mõnikord avan telefoni oodates midagi ja seal pole midagi ja sulgen selle uuesti.

Eelmisel nädalal kukkusin köögis.

See oli rumalus — libisesin kraanikausi ees oleva matiga mis on aastaid seal olnud ja mille vahetamisest olen alati rääkinud. Kukkusin küljele, lõin puusa vastu põrandat, ja mõne hetke jooksul ei saanud päris aru mis juhtus.

Püüdsin püsti tõusta ja ei suutnud. Köögi põrand on külm keraamiline ja mina lamasin seal vaadates mööblit altpoolt nii nagu polnud kunagi näinud.

Kulus nelikümmend minutit. Liikusin aeglaselt tooli juurde, hoidsin sellest kinni, proovisin mitu korda. Lõpuks sain hakkama. Istusin maha ja jäin rahunema südame kiirest löögist.

Midagi ei murdunud. Jäi ainult mõlk puusas mis ikka valutab kui küljele heidan.

Samal õhtul helistas Marta — oli pühapäev, tema kell üks. Ütlesin et on hästi, et vaatasin filmi, et ilm on paremaks läinud. Ei rääkinud põrandast.

Pole kellelegi rääkinud.

Tean täpselt mis juhtuks kui ütleksin.

Marta ütleks et tuleksin tema juurde elama. Ütleks seda parimate kavatsustega. Aga olen Marta korteris käinud — üheksakümmend ruutmeetrit, kolm magamistuba, kaks teismelist last, tema mees kes töötab kodust. Minule seal ruumi pole. Mitte päriselt. Oleks füüsiline ruum, magamistuba, aga veedaksin päeva üritades mitte segada ja nemad veedaksid päeva üritades mitte lasta mul tunda et segan.

Priit ütleks et palkaksin kellegi. Et on koduteenuseid, et pole nii kallis, et see on kõige mõistlikum. Priidul on alati kõige mõistlikum lahendus.

Andres ei teaks mida öelda ja saadaks häälsõnumi.

Ja mina lõpetaksin neid kõiki rahustades, öeldes et olen hästi, et pole midagi suurt, et vaatame. Ja kõik läheks tagasi nagu enne.

Seega ei ütle midagi.

Vahetasin mati iminappadega mati vastu mille ostsin Selverist. Kulus kolm päeva enne kui otsustasin välja minna sest puus valutas. Aga läksin üksi, ostsin üksi, panin üksi.

Nagu teen kõike.

Täna hommikul tõusin üles, tegin kohvi, istusin köögis kell üheksa paistava päikesega. Kuulasin maja hääli — lift, neljanda korruse naabrid, koer kes haugub kaks korrust kõrgemal.

Mõtlesin oma lastele. Et nad on head inimesed. Et neil on oma elud.

Mõtlesin mehele ja sellele kuidas ta alati ütles et olen liiga uhke abi paluma. Tal oli õigus nagu peaaegu alati.

Jõin kohvi aeglaselt.

Ja mõtlesin et tahaksin et keegi helistaks täna. Mitte pühapäeval. Mitte ühest üheni ja pooleni. Lihtsalt nii, ilma põhjuseta.

Pole veel keegi helistanud.

Kas on teie elus keegi vanem — isa, ema, vanaema — kes võib midagi läbi elada ja ei ütle teile et mitte muretseda? Millal viimati helistasite ilma põhjuseta?

Kui see lugu puudutas teid — jätke ❤️ ja jagage seda kellegagi kes seda täna vajab lugeda.