Isa ütles seitsekümmend viie aastaselt et tahab abielluda. Ta on temast kakskümmend aastat noorem. Vend ja mina vaatasime teineteisele otsa teadmata kuidas reageerida. Siis tutvustas ta teda meile — ja kõik sai selgeks…

Isa on lesestunud kaheksa aastat.

Ema suri kiire vähiga — kuus kuud diagnoosist lõpuni. Isa ei rääkinud sellest palju. Ta ei rääkinud kunagi palju millestki mis talle haiget tegi. On sellest põlvkonnast mehi kes hambad ristis edasi lähevad ja kes ajavad vaikuse segamini tugevusega.

Esimesed aastad pärast ema kaotamist olid hallid. Nägime seda pühapäevastel lõunal — laud kaetud kolmele kus varem olime viis, külmkapp poolik, tema samas tugitoolis kus alati olnud aga teistmoodi. Nagu võtaks vähem ruumi.

Vend Priit ja mina vaheldusime teda nädal aega helistades. Ta ütles et on hästi. Alati ütles et on hästi.

Aasta tagasi hakkas midagi muutuma.

Helistas rohkem. Rääkis asju — et käis naabriga kohvi joomas, et läks tagasi laupäevasele turule, et hakkas Kadriorus jalutamas käima. Väikesed asjad. Aga märkasime vahet.

Jõuludel tuli Priidu juurde parema näoga kui aastaid. Sõi hästi, oli vestluses kohal, mängis lastelastega. Lahkudes embas mind kauem kui tavaliselt — isa ei ole pikkade kallistuste mees — ja ütles et on rõõmus.

Mõtlesime et on aeg. Et lõpuks on aeg midagi teinud.

Veebruaris helistas ta Priidule ja mulle samal päeval, mõlemale eraldi, sama sõnumiga: tahtis tutvustada meile kedagi. Et see on tema jaoks tähtis. Et loodab et mõistame.

Priit helistas mulle kohe pärast.

— Mida sa arvad et see on?

— Arvan et tean juba mis see on.

Vaikus.

— Mitu aastat ta küll on? — küsis Priit.

Me ei teadnud. Aga mõlemad mõtlesime sama.

Leppisime kokku restoranis Leib, Tallinna vanalinnas, märtsi laupäeval.

Priit ja mina jõudsime varem. Tellisime vee, ei öelnud eriti midagi. Olime ebamugavad ja mõlemad teadsime seda ja kumbki ei nimetanud seda.

Isa tuli koos temaga sisse.

Ta nimi on Reet. Tal on viiskümmend viis aastat — kakskümmend vähem kui isal. Tumedad juuksed, lihtne riietus, selline naine kes ei tõmba tähelepanu kui tuppa astub aga keda vaadates märkad et tal on midagi rahulikku ja kindlat liikumisviisis.

Istusid maha.

Isa oli närvis — märkasin seda kuidas ta salvrätiku paika seadis, kuidas tellis veini kaarti vaatamata, kuidas vaatas meid Priidu ja minuga oodates midagi mida me ei osanud veel anda.

Reet vaatas meid mõlemaid ja ütles:

— Tean et see pole lihtne. Kellegi jaoks meist kolmest.

Ütles seda otse, ilma algusest peale alustamata nagu peaks meid millestki veenma. Lihtsalt ütles.

Priit ja mina vaatasime teineteisele otsa.

Lõuna jooksul sain järk-järgult kõigest aru.

Nad kohtusid pargis — tema jalutab oma koeraga igal hommikul, tema oli hakanud jalutamas käima. Olid mitu kuud tervitanud enne kui rääkima hakkasid. Siis rääkisid. Siis jõid kohvi.

Reet on õde, töötab Põhja-Eesti Regionaalhaiglas, tal on kahekümne kaheksa aastane tütar kes elab Tartus. Oli abielus, lahutas kaksteist aastat tagasi. Ei rääkinud rohkem kui seda ja ei pidanudki rohkem rääkima.

Mida märkasin — ja arvan et Priit ka — oli see kuidas ta vaatas isa kui ta rääkis. Mitte selle liialdatud tähelepanuga mida inimesed mõnikord näitavad kui tahavad head muljet jätta. Lihtsalt kuulas teda. Ja kui ta ütles midagi mis talle nalja tegi, naeratas ta viisil mida ei saa teeskleda.

Ja isa — isa kes oli kaheksa aastat hambad ristis edasi läinud — rääkis. Jutustas asju. Naeris.

Polnud teda nii naermas näinud sellest ajast enne kui ema haigestus.

Lõuna lõpus, kuni kohvi ootasime, küsis Priit:

— Millal te plaanite?

Isa vaatas teda.

— Septembris. Kui teil pole midagi selle vastu.

Priit noogutas aeglaselt. Mina vaatasin Reeti.

— Hoolitseb ta teie eest hästi? — küsisin.

Ta vaatas mulle otse otsa.

— Proovin et tal poleks vaja et keegi tema eest hoolitseks. Et ta jääks iseendaks.

Ei tea miks see lause mind nii mõjutas. Aga mõjutas.

Pulm oli 14. septembril. Perekonnaseisuametis, ilma tseremooniata, kakskümmend inimest. Pärast sõime sadama lähedal ühes restoranis.

Isa tantsis. Ei mäleta et oleksin teda kunagi tantsimas näinud.

Teel koju ütles Priit:

— Hea meel et ta leidis ta.

Minulgi on hea meel.

Ja mõnikord mõtlen emale — kas talle oleks meeldinud, mida ta oleks öelnud. Ei tea. Aga tean et ta tahtis et isal oleks hästi. Seda tean küll.

Kuidas te reageeriksite kui teie isa või ema ütleks et tahab elu uuesti üles ehitada? Kas on vanus millest alates seda õigust enam pole?

Kui see lugu puudutas teid — jätke ❤️ ja jagage seda kellegagi kes seda täna vajab lugeda.