Mu poiss-sõber häbenes alati minu liigset kaalu. Ühel päeval jättis ta mind maha oma parima sõbranna pärast. Mõni kuu hiljem kahetses seda mõlemad

May 27, 2026 Olivia

Olin Markusega kolm aastat.

See polnud algusest peale kohutav suhe. Algul oli see nagu peaaegu kõik suhted — elevus, sõnumid iga aeg, nädalavahetuse plaanid, see tunne, et keegi valib sind. Ta valis minu — kolmekümne kahe aastase, kes töötab Tartu raamatupidamisfirmas ja kannab viimase seitsme aasta jooksul omandatud kaheteistkümmet lisakilogrammi.

Esimesed kuud ei öelnud ta kaalust midagi.

Siis algasid väikesed kommentaarid. Et kas prooviksid õhtul vähem süüa. Et kas liituksid temaga jõusaalis. Et see kleit pole ehk kõige soodsam. Ta ütles seda pehme tooniga, nagu keegi, kes annab nõu, ja mina neelatasin need alla, sest sügaval sisimas mõtlesin, et tal on ehk õigus. Et peaksin rohkem pingutama.

Kõige rohkem haiget tegi hetk tema nõbu pulmas.

Kandsin punast kleiti, mille leidmine oli võtnud kaua aega ja mille olin kodus seitsmel korral peeglis enda peal proovitud. Kui tulin vannitoast välja, et see talle näidata, vaatas Markus mulle otsa ja ütles:

— Sul pole midagi tagasihoidlikumat?

Vahetasin kleiti.

Panin selga musta kleidi, mis mul oli olnud kolm aastat ja mis mulle üldse ei meeldinud. Ja pulmas naeratasin ja tantsisin ja tegin nägu, et kõik on hästi, samal ajal kui seest mõtlesin punasele kleidile, mis rippus kodus riidekapis.

See oli poolteist aastat tagasi.

Liisa oli mu parim sõbranna gümnaasiumist. Kuusteist aastat sõprust, kõige rääkimist, ööhilisel telefonikõnesid kui midagi läks valesti. Ta teadis Markusest kõike, mida olin talle rääkinud — kommentaarid, kleit, korrad mil tundsin end väiksena. Ta kuulas, ütles, et väärin paremat, et ühel päeval näen seda.

Ühel märtsi teisipäeval ütles Markus, et peame rääkima.

Ta ütles seda minu köögis, seistes, mantel seljas, nagu keegi, kes ei plaani kauaks jääda. Ütles, et meie asi ei toimi. Et on kohanud kedagi, kellega tunneb end paremini. Et loodab, et mõistan.

Küsisin, kes see on.

Ta vastas kolme sekundi pärast.

— Liisa.

Ei öelnud midagi. Seisin seal, käed köögitasapinnale toetatud, vaatasin seinakahhelit. Markus ütles veel midagi, mida ma hästi ei kuulnud. Siis kuulsin ust.

Istusin köögi põrandale ja jäin sinna mõneks ajaks.

Ei nutnud kohe. See tuli hiljem, öösel, kui proovisin Liisale helistada ja ta ei vastanud. Kui nägin, et ta on mind telefonis blokeerinud. Kui mõistsin, et kaks inimest, keda kõige rohkem usaldasin, olid juba mõnda aega midagi minu selja taga ehitanud, samal ajal kui mina neile oma asju rääkisin.

See haigas kõige rohkem. Mitte Markuse kaotus. Liisa kaotus.

Järgnevad kuud olid rasked. Ei hakka seda ilustama. Oli nädalaid, mil ei tahtnud midagi teha. Oli öid, mil vaatasin peeglis ennast ja mõtlesin, et Markusel oli algusest peale õigus. Et probleem olin mina. Et kui oleksin olnud teistsugune, poleks midagi sellist juhtunud.

Aga juhtus ka muid asju.

Üks töökaaslane kirjutas mind peaaegu jõuga sisse kolmapäevaõhtustele tantsutundidele. Läksin esimesel korral vastumeelselt, ettekäändega, et prooviks lihtsalt korra. Tulin järgmisel nädalal tagasi. Ja ülejärgmisel. Mitte kaalukaotuseks — liikumiseks, korterist välja pääsemiseks, et oleks kolmapäev, mida oodata.

Hakkasin paremini sööma, aga ilma kinnisideeta. Ilma lugemiseta. Ilma enda karistamiseta. Lihtsalt sellepärast, et tahtsin end hästi tunda, mitte sellepärast, et keegi ütles mulle, et pean seda tegema.

Neli kuud pärast lahkuminekut kohtusin Markusega Tartu turul.

Ta oli üksi. Vaatas mulle otsa, kõhkles hetke ja tuli lähemale.

— Kuidas sul läheb?

— Hästi, — ütlesin. Ja see oli tõsi.

Tuli kohmakas vaikus. Siis ütles ta, ilma et oleksin midagi küsinud:

— Liisaga ei töötanud.

Ei vastanud.

— Tegin vea, — ütles ta. — Sinuga. Ei käitunud hästi.

Vaatasin teda. Ilma viha, ilma rahulduseta. Ainult selle kummalise rahuga, mille aeg annab, kui valu on lakanud.

— Ei, sa ei käitunud hästi, — ütlesin.

Ja läksin edasi.

Liisa kirjutas kaks nädalat hiljem. Pika sõnumi, paljude selgituste ja mõne vabandusega. Lugesin selle läbi. Siis sulgesin ja ei vastanud.