Mu nelja-aastane poeg sõi vanaema aias vaarikaid. Ämm ajas ta nutma ja ütles mulle: „Selle topsitäie eest oleksin viis eurot saanud!“…

Kuulsin poja nuttu, kui olin maja ees telefoniga rääkimas. Panin kõne poole pealt kinni ja läksin maja taha. Poiss seisis vaarikapõõsa kõrval, üks käsi rusikas. Teisega pühkis ta silmi. Ämm hoidis väikest plasttopsi ja küsis temalt kõva häälega, kes tal oli lubanud marju võtta.

Kükitasin poja juurde ja küsisin, mis juhtus. Ta tegi rusika lahti. Peopesas oli üks lömastatud vaarikas. Ta ütles läbi nuuksumise, et korjas mulle ka ühe. Siis raputas ämm mu nina ees topsikut ja ütles, et selle eest oleks ta turul viis eurot saanud.

Olime tol hommikul ämma maamajja sõitnud, sest mees oli lubanud tal kuuriukse korda teha. Ta arvas, et läheb kõige rohkem tund, nii et läksime pojaga kaasa. Ämm müüs suvel turul oma aia marju ja köögivilju. Kui oleksin teadnud, et ta hoiab neid vaarikaid müügiks, oleksin seda pojale öelnud. Tema nägi põõsa kõrval topsikuid ja arvas, et võib ka endale marju korjata.

Ämmal oli kombeks meie kulutusi kommenteerida. Kui ostsime esikusse uue vaiba, küsis ta kohe, mis vanal viga oli. Vana vaiba nurk oli üles keerdunud ja poeg oli sinna juba kaks korda komistanud. Hakkasin talle seda seletama ja sain poole lause pealt aru, et õigustan jälle ostu, mille olime oma raha eest teinud. Enamasti lasin ta märkused kõrvust mööda. Poja pärast käisin tal ikka külas. Mõtlesin, et minu läbisaamine ämmaga ei pea määrama seda, kuidas laps oma vanaemaga läbi saab.

Tol päeval oli mul tahtmine talle midagi inetut öelda. Võtsin hoopis rahakotist viieeurose, panin selle aialauale ja tõstsin poja sülle. Kuuri juures küsis mees, mis juhtus. Enne kui jõudsin vastata, hõikas ämm meile järele, et laps peab õppima enne küsima. Mees vaatas poja märga nägu, pani kruvikeeraja käest ja ütles, et lõpetab ukse mõni teine kord. Siis läksime autosse.

Poeg oli juba peaaegu rahunenud, kui ta tagapingilt küsis: „Kas vanaema on nüüd sinu peale ka kuri?“ Pöörasin end tema poole. Ta vaatas mulle otsa ja ütles vaikselt, et võib vanaemale oma hoiupõrsast ka raha anda. Alles siis sain aru, et ta oli näinud, kuidas ma viieeurose lauale panin. Ütlesin talle, et tema ei pea kellelegi raha andma ja et vanaemaga räägime meie isaga ise. Ta noogutas ja vaatas aknast välja. Kodus käsi pestes hõõrus ta pöidla juures olevat vaarikaplekki seebiga veel tükk aega.

Õhtul helistas ämm mehele ja küsis, millal ta kuuriuksega lõpetama tuleb. Mees ütles, et enne tahab ta rääkida sellest, mis aias juhtus. Ämm vastas, et nelja-aastasele tulebki õpetada, et kõike ei tohi võtta. „Seda oleksid sa saanud talle rahulikult öelda,“ vastas mees. Rohkem ma nende jutust ei kuulnud. Läksin pojale unejuttu lugema.

Sellest on nüüd paar nädalat. Mees käis vahepeal emal abiks ja tegi ukse korda. Mina pojaga kaasa ei läinud. Kui ämm viimati helistas, küsis ta, kas tuleme pühapäeval lõunale. Ütlesin, et seekord jääme koju. Ootasin veel natuke, et ehk ta küsib, kuidas poisil läheb, aga ta hakkas rääkima, mida kavatseb lõunaks teha.

Kas teie viiksite lapse jälle vanaemale külla, kui ta pärast sellist juhtumit kutsuks teid lõunale, aga juhtunust sõnagi ei räägiks?