Mu abikaasa lahkus juba pool aastat pühapäeva varahommikuti. Ta ütles, et sõidab venna juurde aias appi. Lõpuks ei pidanud ma vastu ja otsustasin teda jälitada — ja selgus, et…

Mees lahkus pool aastat igal pühapäeval varahommikul. Ütles, et sõidab venna juurde — aiamaal abiks käia. Ma ei küsinud liiga palju. Aga kolme kuu pärast hakkasin märkama imelikke asju.

Tuli tagasi väsinuna — mitte nii nagu venna juures käimise järel. Teisiti. Vaikne, aga rahulolev. Käed kriimustatud, vahel jakil — värvi- või mullajälgi. Küsisin: „Mida tegite?” Vastas: „Noh, pisiasjad.” Ja naeratas. Kummaliselt naeratas.

Minu nimi on Kersti. Hindrekuga oleme koos kolmkümmend viis aastat. Abiellusime noortena, kasvatasime kaks last, elasime üle igasugust — rahapuudust, kolimisi, haigusi, tülisid. Sellised suhted, kus sõnu enam palju vaja pole, aga ka ilma sõnadeta koguneb vahel väsimus.

Viimased paar aastat olen unistanud ühest asjast. Väikesest majast vee ääres. Mitte paleest — lihtsalt majakene, veranda, järv kõrval, hommikuti pardid. Rääkisin sellest valjusti — mitte kui pärisplaanist, vaid kui pildist, mida hoiad peas, kui kõik ümber on hall. Hindrek kuulas, noogutas. Arvasin — lihtsalt kuulab.

Neljandal kuul ei pidanud enam vastu.

Mitte sellepärast, et kahtlustasin midagi halba. Lihtsalt — ei suutnud enam mitte teada. Naiselik see, arvatavasti.

Järgmisel pühapäeval tõusin varem kui tema. Kuni tema kohvi jõi, ütlesin, et lähen sõbranna juurde. Ootasin, kuni tema auto õuest väljus, ja sõitsin järele.

Ei kiirustanud. Sõitis rahulikult, mina hoidsin distantsi. Nelikümmend minutit hiljem keeraski ta kruusateele Võrtsjärvelähedal. Aeglustasin, ootasin natuke ja sõitsin järele.

Ja siis nägin.

Väike puitmaja päris järve ääres. Vana, aga tugev. Veranda. Õunapuu aia ääres. Hindrek astus autost välja, avas värava — nagu oma oma, harjunud liigutusega — ja läks krundile. Võttis pagasiruumist tööriistu.

Peatasin auto teepervel ja lihtsalt istusin.

Umbes kümme minutit vaatasin, kuidas ta töötab. Värvis midagi aial, siis läks veranda juurde, hakkas midagi lööma. Liikus kindlalt — nagu inimene, kes teab siin iga naela.

Siis astusin autost välja ja kõndisin värava poole.

Ta kuulis samme ja pöördus ümber. Nägi mind. Ja ta nägu muutus selliseks — nagu lapsel, keda tabati kingitust ette valmistamas. Segaduses, hämmeldunud ja natuke haavunud, et üllatus ei õnnestunud.

— Kersti… — ütles ta ainult.

— Hindrek, — vastasin. — Mis see on?

Ta ohkas. Kriimustas kuklat. Ja hakkas rääkima.

Selgus — ta leidis selle maja juhuslikult, veel kevadel. Nägi kuulutust, tuli vaatama. Ja mõistis kohe — see ongi see. Seesama järv, millest rääkisin. Seesama veranda. Needsamad pardid — ta kontrollis spetsiaalselt, naerab.

Ostis. Vaikselt, ilma minuta. Võttis osa säästudest, osa — laenas vennalt. Pool aastat igal pühapäeval sõitis siia: niitis muru, värvis aeda, parandas katuse veranda kohal, klaasis ühe purunenud akna. Tõi vana mööbli, mille ta koos vennaga leidis Viljandi turult — puitlaua, kaks tugitooli, voodi rauast peatsiga.

Tahtis jõuda meie aastapäevaks. Jäi veel kolm pühapäeva.

Kuulasin teda ja ei suutnud rääkida. Lihtsalt seisin ja vaatasin seda majake, järve selle taga, õunapuud noorte lehtedega, värske värviga aeda.

— Sa ei pidanud siia tulema, — ütles ta. Mitte etteheitega. Lihtsalt täheldas.

— Tean, — vastasin.

Vaikisime.

— Meeldib? — küsis ta lõpuks. Ja vaatas nii nagu vaatas kolmkümmend viis aastat tagasi, kui millegi olulise ees närvis oli.

Ma ei vastanud. Lihtsalt läksin lähemale ja kallistasin teda — tugevalt, nagu pole ehk ammu kallistas. Ta oli natuke segaduses, siis kallistas vastu. Seisime selle krundi keskel ja kuulsin, kuidas kuskil järvel pardid karjuvad.

— Lollpea sa, — ütlesin talle õla sisse.

— Tean, — vastas ta. — Aga maja on hea.

See oli kaks kuud tagasi. Aastapäeva tähistasime siin — kahekesi, ilma laste ja külalisteta. Keetsin kohvi vanal pliidil, tema parandas kriuksuvat verandalepet. Istusime verandal pimedani ja peaaegu ei rääkinud. Lihtsalt istusime.

Mõnikord tundub mulle, et kolmekümne viie aasta jooksul ei saanud ma lõpuni aru, milline inimene ta on. Arvasin — tean kõike. Selgub — ei.

Ta ei kinkida lilli ega ütle ilusaid sõnu. Ei osanud kunagi. Aga pool aastat sõitis salaja minult võõrast maja parandama, et sellest saaks meie oma.

Arvatavasti ongi see armastus. Lihtsalt näeb välja teisiti kui filmides.

Aga kas teie elus on olnud hetk, mil lähedane inimene tegi midagi sellist, mida te üldse ei oodanud — ja see muutis seda, kuidas te teda vaatate? Jagage — selliseid lugusid on oluline rääkida.