Mees käib igal nädalavahetusel eksnaise korterit remontimas. Kui küsisin, millal ta lõpuks meie kodu jaoks aega leiab, vastas ta: „Sa pole ju minu poja ema!“

Kui ma kuus aastat tagasi Andresega tuttavaks sain, rääkis ta mulle kohe, et tal on eelmisest abielust väike poeg.

Poiss oli siis kolmeaastane. Andres oli lapse emast lahku läinud ja nägi poega väga harva.

Ta maksis küll elatist, kuid leidis, et sellest piisab.

Mulle ei mahtunud see pähe.

„Laps ei vaja ainult raha. Ta vajab isa,“ ütlesin talle korduvalt.

Tasapisi hakkas Andres pojaga rohkem suhtlema. Alguses viis ta poisi mänguväljakule, hiljem võttis nädalavahetusteks enda juurde.

Mina toetasin teda igati. Ostsin poisile mänguasju, tegin talle lemmiktoite ja püüdsin, et ta tunneks end meie kodus hästi.

Viis aastat tagasi abiellusime.

Meie elu oli rahulik, kuigi üks suur unistus polnud veel täitunud. Tahtsime ühist last, kuid seni polnud see õnnestunud.

Siis ostis Andrese endine naine Kairi korteri.

Korter vajas remonti ja Andres pakkus oma abi.

Alguses olin sellega nõus. Tema poeg hakkab ju seal elama.

Kuid peagi hakkas mees peaaegu iga päev pärast tööd sinna sõitma. Nädalavahetustel oli ta samuti ära.

Kui palusin tal meie katkise vannitoakapi korda teha, vastas ta, et pole aega.

Aga Kairi korteri jaoks leidus aega alati.

Ühel reedel teatas Andres, et jääb järgmisel õhtul sinna ööseks.

„Miks sa pead seal magama?“ küsisin.

„Sest hommikul on vaja vara tööga alustada.“

„Kas sa tõesti ei saa aru, mida ma tunnen?“

Andres ärritus.

„Seal hakkab elama minu poeg. Sina pole ju tema ema!“

Ma ei öelnud enam midagi.

Järgmisel hommikul avasin meie ühise pangakonto, et maksta kodulaenu osamakse.

Kontolt oli kadunud 4800 eurot.

Helistasin kohe Andresele.

„Kuhu meie raha kadus?“

Ta vaikis hetke.

Siis ütles, et oli Kairile remondi jaoks raha laenanud.

„Ilma minuga rääkimata?“

„Ta maksab tagasi.“

„Millal?“

Andres ei osanud vastata.

Õhtul nõudsin, et ta räägiks kogu tõe.

Siis tunnistas ta, et raha polnudki laen. Ta oli lubanud Kairile, et aitab tasuda köögimööbli ja vannitoa remondi eest.

„Aga see on ju meie ühine raha!“ hüüdsin.

Andres vastas, et tema poeg väärib korralikku kodu.

„Kas meie tulevane laps ei vääri siis midagi?“ küsisin.

Ta vaatas mulle otsa.

„Meil pole ju veel last.“

Need sõnad lõikasid valusamalt kui miski muu.

Järgmisel päeval helistasin Kairile. Ta oli siiralt üllatunud, kui kuulis, et Andres oli kasutanud meie ühiseid sääste.

„Ta ütles, et see on tema enda raha,“ selgitas Kairi.

Selgus, et Kairi polnud isegi palunud nii suurt summat. Andres oli ise pakkunud, et maksab remondi eest.

Kui mees koju tuli, ütlesin talle, et ma ei keela tal pojaga suhelda ega teda aidata.

Aga ma ei saa elada inimesega, kes teeb meie ühise raha kohta suuri otsuseid minu selja taga.

Andres vabandas. Lubas raha tagasi koguda ja edaspidi kõik kulutused minuga läbi rääkida.

Kuid minu usaldus oli juba kannatada saanud.

Nädal hiljem tegi ta ettepaneku, et läheksime koos perenõustaja juurde.

Nõustusin, sest ma ei tahtnud viit abieluaastat ühe päevaga maha kriipsutada.

Aga ma ütlesin talle ka midagi, mida polnud varem julgenud välja öelda.

„Ma ei taha sinu pojaga võistelda. Ma tahan lihtsalt tunda, et ka mina olen sinu perekond.“

Andres hakkas nutma.

See oli esimene kord, kui nägin teda niimoodi.

Praegu püüame oma suhet parandada. Kuid ma ei tea veel, kas suudan talle täielikult andestada.

Mida teie arvate? Kas mees võib oma lapse heaolu nimel kasutada abikaasaga ühiselt kogutud raha, ilma temaga nõu pidamata? Või on selline tegu juba piisavalt tõsine põhjus abielu usalduses kahelda?