Jätsin oma naise ja lapsed teise naise pärast. Alles aastaid hiljem sain aru, mille eest ma tegelikult põgenesin

Olen praegu 61-aastane. On üks päev, mida mäletan siiani nii selgelt, nagu oleks see juhtunud eile.

Seisin meie korteri esikus, kohver käes. Naine oli köögis, lapsed lähedal. Tütar oli siis kolmeteistkümnene, poeg üheksane.

Kõige kummalisem on see, et tol hetkel ei pidanud ma ennast halvaks inimeseks. Mul oli raske ja häbi, kuid samal ajal tundsin kummalist kergendust. Olin veendunud, et hakkan lõpuks elama nii, nagu ise tahan.

Ukse taga ootas mind Lina.

Tutvusime ühel firmaüritusel. Alguses lihtsalt rääkisime. Siis hakkasime kirjutama. Üha sagedamini leidsime põhjuse koos kohvi juua või pärast tööd kauemaks jääda.

Lina oli mu naisest täiesti erinev. Temaga ei pidanud rääkima arvetest, laste hinnetest, katki läinud pesumasinast ega sellest, mida õhtusöögiks osta. Ta naeris mu naljade üle, ütles, et minuga on huvitav, tahtis reisida ja uusi kohti näha.

Tema kõrval tundsin end jälle noorena.

Praegu saan aru, kui ebaõiglane oli neid kahte naist võrrelda. Üks jagas minuga argipäeva, kasvatas meie lapsi ja oli viisteist aastat minu kõrval. Teine sai minust ainult need tunnid, mil polnud vaja lahendada ühtegi päriselu probleemi.

Aga siis ma sellele ei mõelnud.

Mulle tundus, et minu abielus on kõik oluline juba lõppenud ja Linaga algab lõpuks see elu, mida olin endale ette kujutanud.

Rääkisin naisele tõtt alles siis, kui minu ja Lina suhe oli juba liiga kaugele läinud.

Ta ei karjunud ega teinud stseeni. Ta küsis ainult:

„Kas sa armastad teda?“

Vastasin, et jah.

Siis küsis ta:

„Aga lapsed?“

Seda küsimust mäletan tänaseni.

Ütlesin, et ma ei kao laste elust kuhugi. Et olen endiselt nende isa. Et kohtume nädalavahetustel, sõidame koos puhkusele ja tähistame sünnipäevi.

Rääkisin nii, nagu saaks perekonna korralikult kaheks jagada ja mõne kuu pärast harjuksid kõik uue eluga ära.

Tütar nuttis. Poeg seisis koridoris ja vaatas mu kohvrit.

Mina aga läksin.

Esimene aasta Linaga oli täpselt selline, nagu olin ette kujutanud. Üürisime kena korteri, reisisime, käisime restoranides. Nädalavahetustel võisime magada lõunani ega pidanud kuhugi kiirustama.

Mõnikord mõtlesin lastele, kuid rahustasin ennast sellega, et küll nad harjuvad.

Alguses kohtusime sageli. Siis hakkas tütar järjest rohkem ära ütlema. Kord oli sõbranna sünnipäev, kord õppimine, kord olid tal juba muud plaanid.

Poeg tuli mõnda aega veel nädalavahetusteks minu juurde.

Ühel korral lubasin minna tema kooliüritusele. Lina oli aga ostnud meile samaks nädalavahetuseks piletid Tallinna.

Ütlesin pojale, et järgmine kord tulen kindlasti.

Ta vastas lihtsalt:

„Olgu.“

Tol ajal ei tähendanud see „olgu“ mulle midagi.

Praegu tähendab väga palju.

Aastad möödusid ja ka minu suhe Linaga muutus. Meie ellu ilmus täpselt seesama argipäev, mille eest olin kunagi põgenenud. Arved, poeskäigud, väsimus, tülid pisiasjade pärast.

Ainult lapsi meie kodus ei olnud.

Ühel päeval tulin töölt tavalisest varem koju.

Lina ei olnud üksi.

Ma ei taha seda hetke isegi meenutada. Kõige kummalisem oli see, et esimesena ei tundnud ma mitte viha, vaid alandust.

Küsisin, kuidas ta sai mulle midagi sellist teha.

Lina vaikis pikalt ja ütles siis:

„Aga kas sina ise ei teinud kunagi täpselt sedasama?“

Mul polnud midagi vastata.

Mõne nädala pärast kolis Lina välja. Meie suhe oli läbi.

Jäin üksi korterisse, kus järsku oli väljakannatamatult vaikne.

Alles siis proovisin päriselt oma laste ellu tagasi tulla.

Kirjutasin tütrele. Ta vastas viisakalt, kuid lühidalt. Helistasin pojale ja pakkusin, et läheksime koos kuhugi. Ta ütles, et tal on juba plaanid.

Hakkasin sagedamini helistama, kuid mida rohkem ma püüdsin, seda selgemaks sai üks valus asi.

Kõigi nende aastate jooksul olid mu lapsed õppinud ilma minuta elama.

Kord ütlesin pojale:

„Mulle tundub, et sa oled ikka veel mu peale vihane.“

Ta vaikis hetke.

„Ma ei ole vihane, isa. Lihtsalt siis, kui mul sind kõige rohkem vaja oli, sind ei olnud.“

Oleks olnud lihtsam, kui ta oleks karjunud.

Mõni aeg hiljem kohtusin oma endise naisega. Kutsusin ta kohvile. Kuskil sügaval sisimas lootsin vist ikka veel, et ehk võiksime kõike uuesti alustada.

Palusin vabandust. Ütlesin, et saan nüüd aru, kui palju olin lõhkunud.

Ta kuulas mind rahulikult ja vastas:

„Ma ei ole sinu peale juba ammu vihane. Aga see ei tähenda, et ma sind tagasi tahan.“

Tema oli oma eluga edasi läinud.

Mina olin millegipärast kõik need aastad arvanud, et inimesed, kelle maha jätsin, ootavad mind seni, kuni mina lõpuks aru saan, mida olen teinud.

Nüüd on lapsed juba ammu suured. Neil pole enam vaja, et keegi neid kooli viiks või kodutöödega aitaks. Neil on oma elu.

Me suhtleme. Vahel kohtume. Aga meie vahel pole seda lähedust, mis oleks võinud olla.

Ja mul pole õigust neid selles süüdistada.

Eelmised jõulud veetsin üksi. Ostsin poest liiga palju toitu, panin televiisori mängima ja istusin telefon käes.

Siis leidsin ühe vana perefoto.

See oli tehtud mõni kuu enne minu lahkumist.

Mu naine seisis minu kõrval, tütar naeris ja poeg hoidis mul ümbert kinni. Täiesti tavaline foto ühest tavalisest pühapäevast.

Vaatasin seda kaua.

Ja järsku meenus mulle, kuidas ma tol ajal ennast tundsin.

Mul oli igav.

Tahtsin teistsugust elu. Rohkem vabadust, rohkem põnevust, rohkem tundeid. Olin kindel, et kusagil mujal ootab mind midagi paremat.

Ma sain teise naise. Sain reisid, restoranid, uue korteri ja elu ilma igapäevaste pereprobleemideta.

Ainult ühest asjast ei saanud ma siis aru.

Aeg minu laste jaoks ei jäänud seisma seniks, kuni mina ennast otsisin.

Nad kasvasid suureks.

Mu endine naine õppis ilma minuta elama.

Ja Lina, kelle pärast olin kunagi valmis kõigest loobuma, läks samuti ära.

Aastaid ütlesin endale, et jätsin oma pere maha sellepärast, et armusin teise naisesse.

Nüüd saan aru, et see oli ainult pool tõde.

Läksin ära sellepärast, et olin veendunud, et kusagil mujal ootab mind parem elu.

Liiga hilja sain aru, et ma juba elasin selles.

Mõnikord mõistab inimene oma elu suurimat viga alles siis, kui taipab, et seda, millest ta ise loobus, pole enam võimalik tagasi saada.

Mida teie arvate, kas lapsed võivad mulle pärast kõiki neid aastaid päriselt andestada? Ja kas teie annaksite teise võimaluse inimesele, kes kunagi teise pärast oma pere maha jättis? Jagage oma arvamust kommentaarides.