Külas oma armastatud tütre juures kuulsin juhuslikult, mida ta minust tegelikult arvab. Nüüd mõtlen… kas mul üldse on tütar…
Mare mõtles kaua, kas tasub tütre juurde ilma kutseta sõita. Kristi elas Tallinnas, töötas palju ja tal oli alati kiire. Iga kord, kui ema püüdis külastusest rääkida, leidus põhjus seda edasi lükata.
Kord olid tööd, kord kohtumised, kord oli lapselaps millegagi hõivatud.
Lõpuks Mare enam ei kannatanud.
„Kui kaua ma pean omaenda lapse juurde külla paluma?“ mõtles ta.
Ta pakkis kaks suurt kotti. Pani kaasa marineeritud kurke, tomateid, moosi, purgi seeni, veidi suitsuliha ning oma aiast kartuleid ja õunu.
Abikaasa tahtis kaasa sõita, kuid tol hommikul oli tal jälle vererõhk kõrge.
„Mine sina. Mina saan siin hakkama,“ ütles mees.
Mare läks teele üsna heas tujus.
Ta igatses väga tütart ja lapselast.
Kristi oli nende noorim laps ja alati olnud pere pesamuna. Kaks vanemat poega elasid juba ammu välismaal. Üks Suurbritannias, teine veel kaugemal.
Helistasid harva.
Kristi oli ainus, kes elas suhteliselt lähedal.
Kui Kristi kasvatas oma poega üksi, aitasid Mare ja tema mees nii palju kui oskasid. Lapselaps veetis enne kooli peaaegu poole ajast vanavanemate juures.
Mare tegi talle süüa, viis lasteaeda, hoidis teda haigena. Vanaisa õpetas rattaga sõitma ja käis temaga kalal.
Siis tundus, et nad kõik on väga lähedased.
Aga mida suuremaks poiss kasvas, seda harvem hakkas tütar vanemate juurde tulema.
Lõpuks peaaegu üldse mitte.
Seetõttu lootis Mare, et ootamatu külaskäik teeb vähemalt rõõmu.
Aga niipea, kui Kristi ukse avas, sai ema aru, et midagi on valesti.
„Ema? Miks sa ette ei teatanud?“
Mare naeratas.
„Tahtsin üllatust teha.“
Tütar vaatas suuri kotte.
„Ja milleks sa seda kõike kaasa vedasid?“
„Teile. Kõik kodune. Kurgid, tomatid, moos. Õunu tõin ka.“
„Ema, me ei söö seda kõike ära. Ma olen sulle seda juba rääkinud.“
Mare tundis, kuidas rõõm temas vaikselt kustus.
„Kui ise ei taha, annad kellelegi.“
„Asi pole selles. Sa oleksid pidanud enne helistama.“
„Ma helistasin.“
Kristi ei vastanud midagi.
Mare võttis mantli seljast ja läks kööki.
Sõit oli teda väsitanud. Iga aastaga muutus bussiga sõit raskemaks. Selg valutas ja jalad paistetasid.
Ta istus laua äärde.
„Teed tahad?“ küsis tütar.
„Tahaks küll.“
Mõne minuti pärast alustas Kristi uuesti.
„Aga mis siis, kui mind poleks täna kodus olnud?“
„Oleksin oodanud.“
„Ema, nii ei saa.“
Need sõnad kõlasid nii, nagu poleks Mare tema ema, vaid mingi tuttav, kes oli ebamugaval ajal sisse sadanud.
Õhtul tuli lapselaps koju.
Ta oli juba peaaegu täiskasvanud.
Mare tõusis kohe püsti.
„Tule siia, lase vanaemal sind kallistada.“
Poiss muigas.
„Vanaema, rahulikult, sa lämmatad mu ära.“
Vähemalt tema tundus vanaema nähes siiralt rõõmus.
Marel hakkas kergem.
Ta küsis kooli, sõprade ja trennide kohta.
Lapselaps vastas lühidalt, kuid viisakalt.
Pärast õhtusööki läks ta oma tuppa.
Järgmisel päeval otsustas Mare teha perele korraliku koduse õhtusöögi.
Kristi tuli töölt ja raputas pead.
„Ema, me ei söö õhtuti nii rasket toitu.“
„Siis sööme homme lõunaks.“
„Homme pole mind kodus.“
Kolmandal päeval küpsetas Mare kohupiimakooki.
Lapselaps sõi ühe tüki, kuid ütles, et läheb hiljem sõpradega pitsat sööma.
Neljandal päeval ei teinud Mare enam peaaegu midagi.
Ta istus köögis ja vaatas aina sagedamini kella.
Kristi tuli töölt hilja. Mõnikord vahetas emaga vaid paar lauset ja kadus oma tuppa.
Mare hakkas aru saama, et ta polnud tegelikult külla tulnud.
Ta oli lihtsalt tunginud ellu, mis toimis ammu ilma temata.
Aga kõige valusam polnud veel see.
Ühel õhtul kõndis Mare mööda koridori ja kuulis lapselapse häält.
Kristi toa uks oli praokil.
„Ema, kaua vanaema veel siin on?“
Mare jäi seisma.
„Homme või ülehomme läheb ära,“ vastas Kristi.
„Hea. Mul on juba kõrini. Sõpru ei saa siia kutsuda ja ta küsib kogu aeg midagi.“
Mare tahtis edasi minna, kuid siis kuulis tütre vastust.
„Mina olen ka väsinud. Oleksin pidanud talle kohe ütlema, et niimoodi ette teatamata siia ei sõideta.“
Poiss ütles midagi vaiksemalt.
Kristi ohkas.
„Ta ei saa aru, et meil on oma elu. Ikka arvab, et kuna nad sind kunagi aitasid hoida, siis võib ta nüüd lihtsalt kohale tulla, millal tahab.“
Mare ei liigutanud.
Tundus, nagu oleks keegi talle otse rindu löönud.
Mitte lapselapse sõnad ei teinud kõige rohkem haiget.
Tema on noor.
Aga tütar…
Seesama tütar, kelle voodi kõrval oli Mare öösiti istunud, kui laps palavikus oli.
Seesama tütar, kelle poega ta oli aastaid aidanud kasvatada, kui Kristi jäi üksi.
Seesama, kelle pärast nad mehega säästsid, loobusid reisidest ja ütlesid alati:
„Peaasi, et lastel oleks hästi.“
Ja nüüd selgus, et tütre silmis oli kogu see abi justkui mingi vana võlg, mille eest ema nüüd tähelepanu nõuab.
Mare läks vaikselt oma tuppa.
Pakkis asjad.
Hommikul leidis Kristi ema juba mantlis.
„Ema, kuhu sa lähed? Sinu pilet on ju alles õhtuks.“
„Vahetan ära.“
„Mis juhtus?“
Mare vaatas tütrele pikalt otsa.
„Mitte midagi. Sain lihtsalt aru, et olen siin liiga kauaks jäänud.“
Kristi langetas pilgu.
„Ema, ma ju ei öelnud…“
„Pole vaja. Ma kuulsin kõike.“
Tütar kahvatas.
Mõni sekund olid mõlemad vait.
„Ema, sa said valesti aru.“
Mare naeratas kurvalt.
„Kui inimene on terve elu teisi õigustanud, õpib ta väga hästi aru saama.“
Ta võttis koti.
„Me kasvatasime sind isaga teistmoodi, Kristi. Võib-olla andsime liiga palju. Võib-olla õpetasime liiga vähe tänama.“
Tütar ei vastanud.
Piletit Mare ümber vahetada ei saanud, nii et ta istus veel mitu tundi bussijaamas.
Ta püüdis tütre peale mitte mõelda.
Aga mõtted tulid ikka tagasi.
Kas tõesti nii juhtubki?
Kas kasvatad lapsed üles, annad neile oma parimad aastad, ja ühel päeval avastad, et sinu telefonikõne segab, sinu külaskäik väsitab ja sinu hoolitsus tundub tüütamisena?
Koju jõudis Mare hämaruses.
Niipea kui ta ukse avas, tuli mees esikusse.
„No lõpuks! Miks sa nii vara tagasi oled?“
Tema silmad lausa särasid.
„Kuidas Kristil läheb? Aga lapselapsel?“
Mare võttis mantli seljast ja pööras hetkeks näo ära, et mees ei näeks tema silmi.
„Kõik on hästi.“
„Päriselt?“
„Jah. Võtsid mind väga soojalt vastu.“
Ta ei tahtnud mehele haiget teha.
Mees võttis tema koti.
„Sa ei kujuta ette, kui tühi siin ilma sinuta oli.“
Köögilaual seisis kaks tassi.
Üks Mare jaoks.
Sel õhtul istus ta kaua mehe kõrval ja mõtles ühele asjale.
Võib-olla tuleb lapsi tõesti osata lahti lasta.
Mitte vihastada, mitte karistada, mitte pidevalt meenutada, kui palju sa nende heaks tegid.
Lihtsalt lõpetada koputamine uksele, mille taga sind ei oodata.
Ja vaadata, kas nad ühel päeval ise tee sinu juurde üles leiavad.
Aga kuidas käituksite teie Mare asemel? Kas läheksite pärast selliseid sõnu veel tütrele külla või ootaksite, kuni tema ise esimesena helistab?
