Kasvatasin üksi üles oma surnud abikaasa kaksikud. Kui poisid said 18-aastaseks, tegid nad midagi, millele mõeldes tulevad mul siiani pisarad silma…

Minu nimi on Katrin, olen 51-aastane ja elan Tartus. Neliteist aastat tagasi kohtasin Martut, leske, kellel oli kaks nelja-aastast kaksikpoega, Karl ja Rasmus. Poiste ema Liis oli peaaegu aasta varem vähki surnud. Poisid olid siis veel nii väikesed, et ei suutnud päriselt mõista, miks ema, keda nad iga päev ootasid, enam kunagi koju ei tule.

Kui Mart ja mina koos elama hakkasime, ei püüdnud ma kordagi Liisi asemele astuda. Tema fotod jäid koju alles, poisid võisid temast rääkida alati, kui soovisid, ja keegi ei üritanud teha nägu, nagu poleks teda kunagi olnud. Ma ei tahtnud nende ema asendada. Ma lihtsalt olin nende kõrval ja aastate jooksul hakkas see tähendama palju rohkem, kui olin alguses osanud arvata.

Viisin neid lasteaeda ja hiljem kooli, valmistasin hommikusööki, istusin öösiti nende voodi kõrval, kui neil oli palavik, puhastasin marraskil põlvi, aitasin õppida ja käisin lastevanemate koosolekutel. Teadsin täpselt, kumb neist ei söö tomatit, kumb kartis väiksena äikest ja kumb jättis alati oma kindad kuhugi maha. Mingil hetkel lakkasin mõtlemast neist kui Mardi lastest. Minu jaoks olid nad lihtsalt minu poisid.

Oli aga üks asi, mida Karl ja Rasmus tollal ei teadnud. Ma ei saanud ise lapsi. Olin sellest teada saanud juba aastaid enne Mardiga kohtumist ning olin pikalt arvanud, et ma ei saagi kunagi teada, mida tähendab lapse kasvatamine. Karl ja Rasmus tulid mu ellu teadmata, et täitsid koha, mille olin enda jaoks juba ammu tühjaks tunnistanud.

Nad ei kutsunud mind kunagi emaks. Olin nende jaoks alati Katrin ja see ei teinud mulle haiget. Neil oli ema. Tema nimi oli Liis. Austasin tema mälestust liiga palju, et paluda poistel kasutada minu kohta sõna, mis võis nende jaoks kuuluda ainult temale.

Kuus aastat tagasi muutus meie elu uuesti. Mart sai ootamatult infarkti ja suri. Karl ja Rasmus olid siis kaheteistkümneaastased.

Esimesed kuud olid väga rasked. Lisaks abikaasa kaotamisele pidime lahendama küsimuse, mis saab poistest edasi. Mina ei olnud nende bioloogiline ema ning olukord polnud sugugi nii lihtne, nagu võinuks kõrvalt tunduda. Mõned sugulased arvasid heast südamest, et poistel võiks olla parem Liisi õe juures, kelle majanduslik olukord oli minu omast parem.

Mina ei suutnud seda isegi ette kujutada. Pärast kõiki neid koos veedetud aastaid oleks nende teise koju saatmine tundunud nagu oma laste kaotamine kohe pärast abikaasa kaotust. Ka poisid ise ei tahtnud kuhugi minna.

Lõpuks õnnestus meil kokku jääda.

Need aastad polnud alati kerged. Töötan õena ja mõnda aega võtsin haiglas vastu peaaegu kõik lisavahetused, mida mulle pakuti. Oli kuid, mil kontrollisin enne toidupoodi minekut pangakonto seisu, ja puhkusi, mis jäidki ära, sest meil lihtsalt polnud selleks raha. Aga ma ei mõelnud sellele kunagi kui mingile erilisele ohvrile. Nad olid minu lapsed. Minu jaoks oli asi nii lihtne.

Kolm nädalat tagasi said Karl ja Rasmus 18-aastaseks. Tegime kodus väikese sünnipäevapeo. Laual olid kartulisalat, ahjuliha, suupisted ja tort. Külla tulid mõned sugulased ja poiste sõbrad. Midagi uhket me ei korraldanud, kuid maja oli õhtu otsa juttu ja naeru täis.

Kui külalised olid lahkunud ja hakkasime kööki koristama, palusid poisid mul korraks maha istuda. Nad tahtvat minuga millestki tähtsast rääkida.

Neid nii tõsistena nähes mõtlesin kohe, et nad tahavad kodust välja kolida, minna teise linna õppima või sõpradega korterit üürida. Olin alati teadnud, et see päev tuleb, kuid laste suureks kasvatamine ei tähenda veel, et oled valmis neid kodust minema laskma.

Aga jutt polnud sellest.

Nad olid mõni kuu varem ühe sugulase käest teada saanud, et ma ei saanud ise lapsi. Ma polnud neile sellest kunagi pikemalt rääkinud, sest ei tahtnud, et nad tunneksid, nagu oleksid pidanud minu elus mingit tühimikku täitma. Minu jaoks polnud nad kunagi olnud nende laste asendajad, keda mul endal ei olnud.

Seejärel panid nad lauale mõned väljaprinditud lehed.

Selgus, et nad olid juba mõnda aega uurinud hoolduspereks saamise võimalusi. Nad olid lugenud lastest, kes ei saa mingil põhjusel oma sünniperes elada ning vajavad turvalist kodu ja täiskasvanut, kes oleks nende kõrval.

Alguses ei saanud ma üldse aru, miks nad seda mulle räägivad.

Siis selgitasid nad, et ei taha minu eest midagi otsustada. Nad ei teadnud isegi, kas ma 51-aastaselt tahaksin veel kord väikese lapse eest vastutuse võtta. Nad tahtsid lihtsalt, et ma teaksin, et selline võimalus on olemas. Kui ma kunagi otsustaksin selle kohta rohkem uurida, lubasid nad minuga kaasa tulla ja mind toetada.

Nad ütlesid, et on nüüd täiskasvanud. Nad võivad õppimise kõrvalt töötada, kodus aidata ja vajadusel minu kõrval olla. Seekord ei peaks ma kõigega üksi hakkama saama.

Aga kõige rohkem ei liigutanud mind mitte need paberid ega nende lubadus aidata.

Mind murdis hoopis põhjus, miks nad üldse sellele mõttele olid tulnud.

Nende jaoks oli asi lihtne: aastaid tagasi olin mina jäänud kahe väikese poisi kõrvale ajal, mil nad olid oma ema kaotanud. Nüüd mõtlesid nad, et võib-olla on kusagil veel mõni laps, kellel oleks vaja täiskasvanut, kes lihtsalt otsustaks tema kõrvale jääda.

Ma ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida.

Kõik need aastad olin mõelnud, et Karl ja Rasmus tulid minu ellu ajal, mil mina neid kõige rohkem vajasin. Ma polnud peaaegu kunagi mõelnud meie loole teistpidi, et võib-olla vajasid ka nemad tollal mind.

Kallistasin neid mõlemaid. Nad polnud enam need kaks nelja-aastast poisikest, kes korraga mulle sülle mahtusid. Minu ees seisid kaks pikka noormeest, peaaegu täiskasvanud meest, kuid mõneks hetkeks tundus mulle, nagu hoiaksin taas süles neid samu väikeseid poisse, kes kunagi õhtuti diivanil minu kummalegi küljele magama jäid.

Ja siis juhtus midagi väga väikest, millest sai minu jaoks kogu selle õhtu kõige tähtsam hetk.

Püüdsin pisaraid kuivatada ja seletasin neile, et nad ei pea mulle mitte midagi tagasi andma. Kõik, mida olin nende heaks teinud, olin teinud sellepärast, et armastasin neid.

Karl kallistas mind veel kord ja ütles peaaegu mõtlemata:

„Ema…”

Ma tardusin.

Neliteist aastat olin olnud Katrin.

Mitte kordagi polnud ma palunud neil mind teisiti kutsuda. Ma polnud isegi oodanud, et seda sõna kunagi kuulen, sest ei tahtnud võtta midagi ära Liisilt, naiselt, kes oli neile elu andnud ja keda nad olid liiga vara kaotanud.

Karl sai ka ise aru, mida oli öelnud. Ta vaatas mulle mõne sekundi otsa, kuid ei parandanud ennast.

Rasmus ainult naeratas.

Ja sel hetkel sain lõpuks aru millestki, mida oleksin võib-olla pidanud mõistma juba aastaid tagasi. Ma ei olnud nende ema asendanud. Seda polnudki vaja. Nende südames oli ruumi nii naisele, kes oli neile elu andnud, kui ka naisele, kes oli otsustanud nende kõrvale jääda.

Need paberid, mille poisid mulle sünnipäevaõhtul andsid, on mul siiani alles. Olen hoolduspere võimaluste kohta rohkem uurinud, kuid ma pole veel ühtegi otsust teinud. Olen 51-aastane ja tean väga hästi, mida lapse kasvatamine tegelikult tähendab. Ma ei taha nii suurt otsust teha ainult ühe emotsionaalse õhtu ajel.

Võib-olla jookseb kunagi meie kodus jälle üks väike laps ringi. Võib-olla mitte.

Aga tegelikult polegi see enam selle loo kõige tähtsam osa.

Neliteist aastat arvasin, et kasvatasin üles kaks poissi, kes polnud bioloogiliselt minu omad, sest armastasin neid nagu oma lapsi.

Kui nad said 18-aastaseks, panid nad mind mõistma, et ka nende jaoks polnud mina lihtsalt naine, kellega nende isa kunagi abiellus.

Ma olin nende pere.

Ja tol õhtul kutsus üks mu poegadest mind esimest korda elus emaks.

Mõned sidemed annab meile veri. Teised sünnivad aastate jooksul hoolimisest, magamata öödest, muretsemisest, kallistustest ja otsusest jääda inimese kõrvale ka siis, kui miski sind selleks ei kohusta. Kas teie arvates võivad sellised sidemed olla sama tugevad kui veresidemed?