Enne pulmi ütles isa mulle, et Andres pole minu jaoks õige mees. Olin tema peale nii vihane, et ei rääkinud temaga mitu päeva. Alles pärast pikki abieluaastaid sain aru, mille eest ta mind tegelikult hoiatada püüdis…

Minu isa polnud kunagi selline mees, kes oleks osanud oma tunnetest rääkida. Ta ei öelnud sageli ilusaid sõnu, ei kallistanud mind kuigi tihti ega kiitnud niisama. Aga kui jalgratas katki läks, kodus midagi parandada oli vaja või tuli raskeid kotte tassida, oli ta alati kohal.

Noorena tundus mulle, et sellest on vähe. Oleksin tahtnud, et isa oleks leebem, ütleks vahel midagi head ega leiaks kogu aeg põhjust õpetussõnu jagada.

Nüüd olen kuuekümne viie aastane. Ja mida vanemaks saan, seda sagedamini meenub mulle üks õhtu meie vanas köögis. Ema pesi nõusid, pliidil soojenes teekann ja isa istus laua taga, jõi teed ning vaatas aknast välja.

Just tol õhtul ütles ta esimest korda, et Andres ei sobi mulle meheks.

Tutvusin Andresega ühiste tuttavate kaudu. Olin siis kahekümne kolme aastane, töötasin Tartu raamatukogus ja elasin veel vanemate juures.

Andres oli rahulik, viisakas ega tõstnud kunagi häält. Ta mäletas, milliseid komme ma armastasin, saatis mind õhtuti koju ja pakkus oma salli, kui väljas külm oli.

Pärast paari ebaõnnestunud tutvust tundus mulle, et olen lõpuks leidnud tõeliselt hea mehe.

Ta ei vaielnud kunagi pisiasjade üle. Kui küsisin, kuhu laupäeval minna võiksime, vastas ta: „Sinna, kuhu sina tahad.” Kui oli vaja tema emale sünnipäevakingitus valida, ütles ta: „Sina tead selliseid asju paremini.”

Mulle tundus, et ta lihtsalt austab minu arvamust.

Kord kutsusin Andrese vanemate juurde õhtusöögile. Ema oli teinud kartuliputru ja hakklihakastet. Sõime kõik koos köögis, kuni isa küsis Andreselt, mida me pärast abiellumist teha kavatseme. Kus elama hakkame ja kas oleme juba mõne elamispinna peale mõelnud.

Andres naeratas ja ütles:

„Tiina oskab neid asju paremini korraldada. Kuidas tema otsustab, nii teemegi.”

Mina naeratasin samuti. Mul oli isegi hea meel, et ta mind nii palju usaldas.

Aga isa jäi vaikseks.

Kui Andres oli ära läinud, palus isa mul korraks kööki jääda.

„Tiina, mõtle ikka hoolega, kas sa tahad temaga abielluda.”

Läksin kohe endast välja.

„Miks? Mis sul tema vastu on? Ta ei joo, ei suitseta, käib tööl ja kohtleb mind hästi.”

Isa vaikis natuke.

„Ma ei ütle, et ta halb inimene on. Aga vaata, et sa ühel päeval kõike üksi otsustama ei pea.”

„Kas sa tahad siis, et ta oleks sinusugune? Et ainult tema sõna maksaks?”

Isa raputas pead.

„Ei, tüdruk. Ma tahan, et sul oleks keegi, kellele toetuda, kui sul endal raske on.”

Läksin köögist välja ja lõin ukse enda järel kõvasti kinni. Järgmised paar päeva rääkisin isaga ainult hädavajalikust.

Abiellusime 1984. aastal.

Pulmad olid tagasihoidlikud, aga ilusad. Käisime perekonnaseisuametis, pärast istusime sugulaste ja paari lähedase sõbraga väikese peolaua taga. Ema ja tädi olid mitu päeva toitu valmistanud. Mina triikisin pulmahommikul ise Andrese särki, sest tema oli närvis ja unustas pidevalt midagi ära.

Vahetult enne registreerimist ei leidnud ta isegi sõrmuseid üles. Lõpuks selgus, et need olid tal pintsaku taskus.

Kõik naersid. Mina mõtlesin, kui armas ta on, kui närvi läheb.

Ainult isa oli terve päeva tõsine.

Kui hiljem pulmapildid kätte saime, olin tema peale jälle pahane. Miks ta ei võinud vähemalt sel päeval minu üle rõõmu tunda?

Esimesed abieluaastad elasime üüritoas. Hiljem saime väikese kahetoalise korteri, kus oli vaja remonti teha.

Andres käis tööl, tõi palga koju ja üllatas mind vahel lilledega. Pühapäeviti jalutasime koos Emajõe ääres. Ta polnud halb abikaasa ja ma armastasin teda päriselt.

Aga tasapisi märkasin, et peaaegu kõik korraldamist vajavad asjad jäid minu teha.

Mina ajasin korteriga seotud asju, otsisin remondiks materjale ja seisin vajaduse korral järjekordades. Mina mäletasin, millal tuli arveid maksta, sugulastele külla minna või arsti juurde aeg kinni panna.

Kui palusin Andreselt abi, ei öelnud ta enamasti ära.

Aga enne millegi tegemist küsis ta alati, kuidas täpselt peab.

„Kuhu sa need paberid panid?”

„Mida ma poest toon?”

„Kellele ma helistama pean?”

Alguses see mind ei häirinud. Olin noor ja tegus, mulle meeldis asju planeerida. Arvasin, et meie peres on kohustused lihtsalt niimoodi jagunenud.

Kui sündis meie poeg Mart, muutus elu.

Läksin pärast lapsehoolduspuhkust tagasi tööle. Kodus ootasid pesu, söögitegemine, lapse eest hoolitsemine ja lõputud igapäevased toimetused.

Andres armastas poega. Õhtuti võttis ta Mardi sülle, mängis temaga ja nädalavahetustel käisid nad koos õues. Neid vaadates mõtlesin sageli, et mul on vedanud.

Aga kui Mart haigeks jäi, olin mina see, kes temaga koju jäi.

Kui lasteaias oli koosolek, läksin mina.

Kui oli vaja uusi saapaid või soojemat jopet, teadsin mina, mis suurust osta.

Andres küsis ikka:

„Tiina, millega ma sind aidata saan?”

Pikka aega olin isegi selle küsimuse eest tänulik.

Alles hiljem hakkasin tundma, et ma ei taha iga päev täiskasvanud inimesele seletada, mida meie ühises kodus teha tuleb.

Aastad läksid. Mart hakkas koolis käima. Tööl oli kiire, koduseid muresid tuli juurde ja mina olin üha sagedamini väsinud.

Sõbrannad ütlesid:

„Sul on ikka Andresega vedanud. Nii rahulik mees. Ei joo, ei käi kusagil ringi, on alati kodus.”

Ma noogutasin.

Sest kuidas sa seletad, et mõnikord ei väsita sind mitte tülid ega petmine, vaid see, et pead kogu aeg kahe inimese eest mõtlema?

Andres polnud ükskõikne. Ta oli lihtsalt harjunud, et mina hoolitsen kõige eest.

Ja mida rohkem mina tegin, seda vähem oli temal vaja ise midagi märgata.

Ühel talvehommikul, kui Mart oli kaheteistkümnene, ärkas ta palavikuga. Mul oli sel päeval tööl nii palju tegemist, et ma ei saanud kuidagi koju jääda.

Palusin Andresel poiss arsti juurde viia.

Ta oli kohe nõus.

Umbes poole tunni pärast helistas ta mulle töö juurde.

„Tiina, mida ma arstile ütlen? Kui kaua tal juba palavik on? Mis rohtu sa talle andsid? Ja kus ta haigekassakaart on?”

Seisin telefoni juures ja tundsin, kuidas pisarad silma tulid.

Mart oli meie mõlema poeg. Olime kaksteist aastat teda koos kasvatanud. Aga isegi nüüd ootas Andres, et mina talle kõik ette ütleksin.

Tol päeval mõtlesin esimest korda tõsiselt, et ma ei taha enam niimoodi elada.

Õhtul sõitsin vanemate juurde.

Ema oli naabrinaise pool ja isa leidsin garaažist. Ta parandas vana riiulit. Töölaual olid korralikult reas kruvid, tangid ja kruvikeerajad.

Istusin väikesele taburetile ega öelnud tükk aega midagi.

Isa pani tööriistad käest.

„Mis juhtus, Tiina?”

Hakkasin rääkima. Mardist, tööst ja kõigist neist aastatest, mil olin tundnud, et pean iga pisiasja eest vastutama.

Isa kuulas vahele segamata.

Lõpuks ütlesin:

„Kas sa mäletad, mida sa enne mu pulmi ütlesid? Ma olin siis sinu peale nii vihane.”

Ta noogutas.

„Mäletan küll.”

„Sul oli õigus, isa. Mina lihtsalt ei tahtnud sind kuulata.”

Isa vaatas tükk aega oma käsi.

„Ma ei tahtnud su pulmi ära rikkuda, tüdruk. Ja ma ei tahtnud, et te lahku läheksite. Ma lihtsalt kartsin, et ühel päeval elad sa küll kahekesi, aga kõik raskused pead üksi kandma.”

Hakkasin nutma.

Isa ei hakanud mind ilusate sõnadega lohutama. Ta tõusis, läks kööki ja tõi mulle tassi teed.

Siis istus mu kõrvale.

Ja sellest mulle piisas.

Pärast seda vestlust püüdsin veel kaua oma abielu päästa.

Rääkisin Andresega ja palusin, et ta võtaks ise rohkem vastutust. Mõnda aega ta püüdiski. Viis Marti kooli, käis poes, ajas mõne vajaliku asja korda.

Aga peagi läks kõik vanaviisi edasi.

Ta ootas, kuni mina ütlen, mida teha, ja mina võtsin jälle kõik enda peale.

Mõni aasta hiljem läksime lahku.

Andres elas seda raskelt üle. Ta ütles, et armastab mind, pole mulle kunagi truudust murdnud ega saa aru, millest mul puudus oli.

Mul oli raske talle selgitada, et armastusest üksi ei piisa, kui üks inimene peab kogu aeg tundma, et vastutab mõlema elu eest.

Ma ei püüdnud kunagi poega isa vastu pöörata. Andres suhtles Mardiga edasi. Nad kohtusid ja veetsid koos aega.

Ka praegu ei pea ma Andrest halvaks inimeseks.

Me lihtsalt ei suutnud olla selline perekond, mida mina vajasin.

Isa meie lahutusest eriti ei rääkinud. Ta ei öelnud kordagi: „Ma ju ütlesin sulle.”

Kui midagi oli vaja parandada, tuli ta kohale. Kui haigeks jäin, tõi ta mulle süüa. Vahel helistas lihtsalt selleks, et küsida, kas kodus on kõik korras.

Palju aastaid hiljem, kui isa enam ei olnud, koristasime tema garaaži.

Leidsin vana karbi, kus kruvid, naelad ja muud pisiasjad olid hoolikalt sorteeritud. Mõne lahtri juures oli isa käekirjaga kirjas, mille jaoks seal olevad asjad olid.

Istusin samale taburetile, millel olin kunagi nutnud ja talle oma abielust rääkinud.

Ja hakkasin jälle nutma.

Mulle meenus, kui palju olin noorena isa peale pahandanud, sest ta oli nii range. Kui sageli olin arvanud, et ta ei mõista mind ega minu tundeid.

Aga tema lihtsalt oskas armastust teistmoodi näidata.

Nüüd mõistan ka tema tõsist nägu meie pulmapiltidel.

Isa polnud minu õnne vastu. Ta nägi midagi, mida mina tol ajal märgata ei tahtnud. Aga ta teadis, et ei saa minu eest meest valida ega minu elu ära elada.

Mul kulus palju aastaid, enne kui tema ühe lause tähendus mulle päriselt kohale jõudis.

Ja kõige rohkem on mul kahju sellest, et kui ma lõpuks kõigest aru sain, ei olnud mul enam kuigi palju aega teda selle eest tänada.

❤️ Kas teie oleksite noorena oma isa kuulanud, kui ta oleks öelnud, et inimene, kellega abielluda tahate, ei sobi teile? Või mõistame mõnda vanemate hoiatust alles palju aastaid hiljem?

Kui see lugu puudutas teie südant, jagage seda oma lähedastega.