1966. aastal oli mu emal ainult üks korralik kleit, mida ta igal pühapäeval kandis. Alles aastaid hiljem sain aru, miks ta endale uut ei ostnud…

Minu lapsepõlve pühapäevad lõhnasid tärgeldatud pesu ja kuuma triikraua järele. Ema tõusis alati enne teisi, pesi meil näod puhtaks, kammis juuksed korralikult ära ja pani selga riided, mille ta oli juba eelmisel õhtul valmis seadnud. Siis riietus ta ise. Tal oli üks sinine, väikeste valgete lilledega kleit, mida ta kandis igal pühapäeval, kui kirikusse läksime. Ta kinnitas juuksed kuklasse, silus kleidi kätega sirgeks ja vaatas korraks esikupeeglisse.

Oli 1966. aasta. Mina olin üheksa-aastane ja elasime kuuekesi väikeses korteris Viljandis. Isa töötas jalgrattaparandustöökojas. Nälga me ei tundnud, aga iga rubla oli arvel. Ema õmbles õhtuti tuttavatele ja naabritele riideid. Kui teiste inimeste seelikud ja püksid olid parandatud, võttis ta ette meie omad. Meid oli neli last ja uusi riideid osteti ainult siis, kui vanu enam kuidagi kasutada ei saanud.

Mina olin täiesti kindel, et sinine kleit on ema lemmik. Miks ta muidu seda kogu aeg kandis?

Ühel septembrikuu pühapäeval tuli meie ülemise korruse naaber proua Leida trepikotta uue rohelise kleidiga. Tal oli ilus vöö ja jalas korralikud kingad. Tema tütar Malle, kes käis minuga samas klassis, ei suutnud ära rääkida, kui kena tema ema välja näeb.

Ma ei olnud varem sellistele asjadele eriti mõelnud. Aga tol päeval tundsin esimest korda oma ema vana kleidi pärast häbi.

Õhtul küsisin temalt, miks ta endale kunagi midagi uut ei osta.

Ema vastas nõusid kappi pannes, et tema kleidil pole veel midagi viga.

Sellest päevast hakkasin tähele panema. Jõulude ajal kandis ema sinist kleiti. Tädi sünnipäeval samuti. Kui käisime sugulaste juures pulmas, pani ta sellele lihtsalt halli kampsuni peale. Vahel vahetas ta prossi või sidus kaela teise rätiku, aga kleit jäi alati samaks.

Ühel neljapäeval otsisin kapist tekki ja leidsin kleidi voodipesu tagant kokkuvoldituna. Võtsin selle välja. Ühe varruka õmblus oli lahti tulnud ja vöökoha juurest oli riie nii õhukeseks kulunud, et valgus paistis läbi.

Läksin kleidiga kööki. Ema kooris laua ääres kartuleid, ajaleht koorte all.

„Ema, see kleit on ju täiesti ära kulunud. Miks sa endale uut ei osta?”

Ta pani noa käest ja vaatas kleiti.

„Seda saab veel parandada.”

„Aga teistel emadel on uued kleidid. Sina käid kogu aeg ühe ja samaga.”

Praegu annaksin palju, et saaksin need sõnad tagasi võtta. Aga tol ajal tahtsin lihtsalt, et minu ema näeks välja nagu Malle ema. Et keegi koolis ei arvaks, nagu oleksime teistest vaesemad.

Ema kuivatas käed põlle sisse.

„Kuule, tütreke. Kui ma sel kuul endale kleidi ostan, siis ei saa sina uusi koolikingi. Aga sul on neid tõesti vaja.”

Kingad.

Olin juba mitu nädalat rääkinud pruunidest paeltega kingadest, mida olin näinud kesklinna jalatsipoes. Minu vanadel kingadel olid tallad nii õhukesed, et vihmaga said sokid märjaks. Ema oli lubanud, et enne külmade tulekut saan uued.

„Aga sinul on ju ka uusi riideid vaja,” ütlesin vaikselt.

„Mina saan veel oodata. Sinu jalad ei saa.”

Ta tõi õmbluskarbi, pani niidi nõela taha ja hakkas sealsamas köögilaua ääres varrukat parandama. Mina istusin tema kõrval ja vaatasin, kuidas nõel ikka ja jälle läbi kanga käis.

Ma ei osanud enam midagi öelda.

Tol õhtul oli mul oma sõnade pärast häbi. Aga olin alles üheksa-aastane. Nädal hiljem unistasin jälle uutest kingadest ja ilusast pinalist, mis Mallel oli. Ma ei teadnud veel, kui palju vaeva nõudis nelja lapse kasvatamine.

Oktoobris läksime emaga kingapoodi. Sain oma pruunid kingad kätte ja panin need kohe jalga. Vanad mässiti paberisse.

Tagasiteel peatus ema ühe rõivapoe vaateakna ees. Seal rippus tumesinine kleit väikese valge kraega. Ema vaatas seda mõne hetke. Siis võttis mul käest kinni ja kõndisime edasi.

Ta ei öelnud midagi.

Möödusid aastad. Lõpetasin kooli, läksin tööle, abiellusin ja sain kaks last. Ning rohkem kui korra leidsin end poeakna ees seismas, mõnd ilusat asja vaatamas ja lõpuks edasi kõndimas. Sest sel kuul oli vaja lastele talvesaapaid. Või koolitarbeid. Või oli pesumasin katki läinud.

Alles siis hakkasin oma ema päriselt mõistma.

Kui ema oli juba üle seitsmekümne, vaatasime ühel õhtul tema köögis vanu fotosid. Leidsime pildi 1966. aastast. Seisime kahekesi kiriku trepil. Mina hoidsin üht jalga veidi ettepoole, et mu uued kingad paremini näha oleksid. Ema seisis mu kõrval oma sinises lillelises kleidis.

„Ema, mis sellest kleidist lõpuks sai?” küsisin.

Ta naeris.

„Harutasin lahti ja õmblesin su õele seeliku.”

Rääkisin talle, et mäletan siiani toda õhtut köögis. Seda, kuidas olin talle öelnud, et teistel emadel on uued kleidid, aga temal mitte.

Ema pani oma käe minu käele.

„Ära nüüd selle pärast enam muretse. Sa olid laps. Ja sul oli neid kingi tõesti vaja.”

Tahtsin talle andeks paluda. Aga kurk tõmbus nii kõvasti kokku, et sõnade asemel tulid ainult pisarad.

Ema silitas mu kätt ja ütles, et jätku ma nüüd järele.

Olen praegu kuuekümne üheksa aastane. Ema suri kaheksa aastat tagasi. See vana foto on mul siiani alles, ühes plekk-karbis koos teiste lapsepõlvemälestustega.

Kui ma seda nüüd vaatan, ei näe ma enam lihtsalt naist, kes käis igal pühapäeval sama kleidiga.

Ma näen väsinud ema, kes istus õhtuti õmblusmasina taga, kui meie juba magasime. Naist, kes kandis ise parandatud riideid, et tema neljal lapsel oleksid jalas terved kingad ja laual soe toit.

See sinine kleit ei olnud tema lemmik.

See oli lihtsalt ainus korralik kleit, mis tal oli.

Ja kõige rohkem teeb mulle haiget teadmine, et kui mul lõpuks oli võimalik talle ilusaid kleite ja kingi osta, oli ema juba nii harjunud kõigest enda jaoks loobuma, et vastas alati ühtemoodi:

„Ära minu peale raha raiska, laps. Mul on kõik olemas.”

❤️ Kas teie emal oli mõni kleit, mantel või kingapaar, mida ta kandis aastaid? Kui paljudest asjadest loobusid meie emad, et meil millestki puudust ei oleks?

Kui see lugu tõi teile oma ema meelde, jagage seda ka teistega. Mõnikord mõistame oma vanemate armastust alles siis, kui oleme ise suureks kasvanud. ❤️