Ema andis oma säästud vennale ja õele, kuigi mina olin aastaid tema eest hoolitsenud. Kõige rohkem ei teinud haiget raha, vaid tema sõnad…

Meid oli peres kolm last: vanem vend Tarmo, õde Kairi ja mina. Täiskasvanuna läksid meie elud eri suundades. Tarmo kolis Tallinnasse, Kairi lõi pere Pärnus, mina jäin koos abikaasa Andrega elama ema lähedale.

Kuni isa elas, ei mõelnud me sellele eriti. Vanemad said ise hakkama, meie helistasime, käisime pühade ajal külas ja vahel astusime nädalavahetusel läbi. Kuus aastat tagasi isa suri ja ema jäi üksi.

Alguses tuli ta kenasti toime, kuid aastatega muutus kõik raskemaks. Jalad hakkasid valutama, arsti juurde ei tahtnud ta enam üksi minna ning talvel kartis libedaga poodi kõndida. Kuna mina elasin vaid veerandtunnise autosõidu kaugusel, sai minust tasapisi inimene, kellele ema esimesena helistas.

„Maarika, kas sa saaksid mulle ravimid tuua?“ „Maarika, mul on vaja perearsti juurde minna.“ „Maarika, külmkapp teeb imelikku häält, äkki vaatad üle?“

Ja mina läksin. Mõnel nädalal kolm korda, vahel peaaegu iga päev. Tõin toitu, koristasin, vahetasin voodipesu, panin arstiaegu kinni. Andre niitis suvel muru, parandas katkise kraani või aiavärava ja talvel lükkas lund.

Vend ja õde helistasid emale samuti. Sünnipäevaks saatsid lilli, jõuludeks tulid külla ja vahel jõudsid suvel mõneks päevaks läbi astuda. Ma ei heitnud neile seda ette. Nad elasid kaugemal, neil olid tööd ja pered. Pealegi oli see ju meie ema. Ma ei lugenud kunagi, mitu liitrit bensiini tema peale kulus või mitu nädalavahetust tema majas toimetasin.

Üks asi oli mulle siiski juba ammu silma jäänud. Ema tundis alati rohkem muret nende laste pärast, kes elasid kaugel. Kui Tarmo helistas, oli emal terveks päevaks hea tuju. Kui Kairi ütles, et tuleb nädalavahetusel, hakkas ema juba mitu päeva varem mõtlema, mida lauale panna.

Mina olin kogu aeg olemas ja ilmselt muutusin seetõttu iseenesestmõistetavaks.

Mõni nädal tagasi tulid Tarmo ja Kairi emale nädalavahetuseks külla. Ema kutsus ka mind ja Andret lõunale. Pärast sööki läks ta magamistuppa ja tuli tagasi vana ehtekarbi ning kahe ümbrikuga.

Ühe ümbriku ulatas ta Tarmole. „See on sulle. Sul on veel kodulaen maksta, küll kulub ära.“

Teise andis Kairile. Seejärel avas ta ehtekarbi. Seal olid tema kuldkett, kõrvarõngad ja vanaema sõrmus, mida mäletasin juba lapsepõlvest.

„Need võta sina,“ ütles ema Kairile. „Sul on tütred, kunagi saad neile edasi anda.“

Istusin samas lauas ja ootasin. Mitte sellepärast, et oleksin raha tahtnud. Arvasin lihtsalt, et ema ütleb midagi ka mulle.

Ta sulges karbi, vaatas mulle otsa ja ütles: „Maarika, ära ainult solvu. Sul pole ju millestki puudust. Teil Andrega on oma maja ja mõlemal töö. Neil on seda praegu rohkem vaja.“

Just need sõnad tegid kõige rohkem haiget. Mitte ümbrikud ega ehted, vaid „sul pole ju millestki puudust“. Nagu need kuus aastat poleks midagi tähendanud.

Tõusin vaikides püsti ja läksin koju. Kui rääkisin Andrele, mis juhtus, küsis ta pärast pikka vaikust: „Miks oled sina ainus laps siis, kui emal on abi vaja, aga kui midagi jagatakse, on tal äkki kolm last?“

Järgmisel päeval helistasin vennale ja õele. Ütlesin, et nüüdsest hoolitseme ema eest kõik kolmekesi. Mina aitan endiselt, kuid ei sõida enam iga kord kohale, kui on vaja poest midagi tuua, ravimeid osta või mõni asi korda ajada.

Tarmo ütles kohe, et Tallinnast on liiga pikk maa. Kairi tuletas meelde, et tal on töö ja pere.

„Mul on samuti töö ja pere,“ vastasin.

Neli päeva hiljem helistas ema. „Maarika, mul hakkavad ravimid otsa saama. Millal sa tuled?“

Varem oleksin juba autovõtmeid otsinud. Seekord ütlesin: „Ema, helista Tarmole või Kairile. Me leppisime kokku, et nüüdsest hoolitseme sinu eest kõik kolmekesi.“

Telefonis jäi vaikseks.

„Aga nemad elavad kaugel.“

„Ma tean.“

„Sina oled ju siinsamas.“

Siis sain aru, milles oli kõik need aastad probleem olnud. Kuna mina olin lähedal, peeti minu aega ja abi iseenesestmõistetavaks.

Ma ei jätnud ema üksi. Viin teda endiselt arsti juurde, aitan siis, kui seda päriselt vaja on, ja käin tal niisama külas. Aga ma ei torma enam iga pisiasja lahendama. Tarmo kannab nüüd iga kuu osa ema kuludest ja Kairi käib sagedamini nädalavahetustel.

Hiljuti jõime emaga köögis teed, kui ta äkki ütles: „Ma vist harjusin liiga ära sellega, et sina oled alati olemas.“

Ma ei vastanud midagi. Võib-olla oli see tema viis vabandust paluda.

Mul on ikka veel valus meenutada neid kahte ümbrikku ja suletud ehtekarpi. Mitte sellepärast, et mina midagi ei saanud. Kõige valusam oli mõista, et mõnikord muutub peres kõige nähtamatumaks just see inimene, kes on alati olemas.

Kas teie oleksite pärast sellist ema tegu jätkanud tema eest hoolitsemist täpselt nagu varem? Või peaksid täiskasvanud lapsed jagama omavahel mitte ainult vanemate raha ja vara, vaid ka vastutust nende eest?